Kindlasti on palju neid inimesi, kelle jaoks on Eesti ajalugu tähtis ja südamelähedane. Kuid on üha rohkem ka neid inimesi, kes lähevad välismaale ja soovivad, et nad oleks muus ja nende arvates paremas riigis sündinud. Enamasti suhtutakse mõne riigi inimestesse eelarvamusega. Näiteks need, kes Eestist midagi ei tea, kipuvad tavaliselt ütlema, et me oleme "mingid venelased seal kuskil Ida-Euroopas". See ilmneb ka Hollywoodi filmidest, kui leitakse, et meiesugune riik sinna hästi sobiks. Meid on võrreldud ühes filmis isegi koopainimestega. Lähemad rahvad (lätlased, soomlased, venelased), kes meid paremini tunnevad, teevad pidavalt nalja, et me oleme jonnakad, aeglased ja kinnised, isegi kurvameelsed inimesed. Kuid see on isegi mõningal määral tõsi. Kui keegi võõras sulle tänaval vastu tuleb, on ta väga õnneliku näoga? Pigem ikka morn. Selliseid stereotüüpseid nalju ja märkusi teevad kõik rahvad üksteisele.
ise kätte võidetud. Kuid siiski oldi valmis Eesti eest välja astuma. 3. Eesti liitumine Nõukogude liiduga oli okupatsioon. Eesti ja Nõukogude liit pidid teineteist abistama kuna varem oli sõlmitud Baaside leping , mis neid selleks kohustas. Kahjuks aga NL ei pidanud sellest lepingust kinni ning esitas Eestile ultimaatumi , mille alusel toodigi Eestisse täiendav sõjaväe- , lennuväe, ja mereüksus. Nõukogude liit esitas Eestile ka omad nõudmised , mida meiesugune väike riik pidi täitma , kuna muidu oleks NL alustanud sõda ning teinud Eesti maatasa . Eesti rahvast käidi kodudest ,,püssidega" välja ajamas , see on üks suur tõestus sellele ,et see ei saanud olla vabatahtlik liitumine Nõukogude liiduga. NL ähvardas Eestit. Vene sõdurid kammisid läbi maju ja talusid ning ajasid inimesi rongidele ,mis läksid otse Siberisse. Kõik pered lahutati. Naised ja lapsed viidi meestest eraldi kohtadesse.
Meil kõigil on suure tõenäosusega olemas vanaema ja vanaisa kuskil sügavate metsade keskel väikeses palkmajakeses või kuskil vanadekodusse ära unustatud. Veel hullem- mõne teismelise halvimaks unenäoks: elab temaga ühe katuse all. Kuid miks on nii, et me oma vanavanemaid nii pelgame? Ma ei räägi küll kõigi eest, aga üldjuhul kipub see nii olema. Vanaema ju küpsetab nii võrratuid kooke ja poputab sind igal võimalikul viisil. Võib olla ei salli meiesugune kaasaegne digimaalima tehnokratt lihtsalt nende pidevat tänitamist ja õpetamist. Koguaeg toimub üks kurtmine maailma asjade üle ja ikka kui vähe pensionit neile makstakse. Teinekord vaadatakse seebikat ja lubatakse oma käega mingi õel naine maha lüüa, mis on ääretult hirmuäratav. Kuidas võib sellise asja üle nii ekstaasi minna? Noor ei salli vanamoodsust ja vanurite oskamatust ning saamatust just tehnikaga ümberkäimisel
Juba ärkamisaegsed eesti kultuuritegelased seadsid eesmärgiks meie rahvale "saada suureks vaimult". Senini on see meil üpris hästi õnnestunud meie kirjanikud, heliloojad ja teadlased ei ole meile veel maailmas häbi teinud. Vastupidi, Eestit teatakse-tuntakse kui suurt laulumaad, kui mitme revolutsioonilise avastuse ja leiutise sünnimaad. Nii mõnigi kord on aga meie sportlased tõestanud, et võime olla suured ka oma kehaliselt osavuselt. Kas meiesugune väikerahvas suudab samasugust joont hoida ka edaspidi? Mis saab meist tuleviku Euroopas? Euroskeptikute jaoks on eesti keele ja kultuuri püsimajäämise teema saanud üheks põhiliseks Euroopa Liiduga ühinemise vastaseks argumendiks. Väidetakse, et liitumine tooks kaasa inglise keele pealetungi, meie kultuuri jalge alla trampimise ning viiks lõppkokkuvõttes eestluse hääbumiseni. Ometi ei ole selline mõttekäik päris tõene. Euroopa Liit on kogu oma
mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulasin, tuli mulle see kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseis saada. Tont teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ara, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega maainimeste vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Priidu peale, ja te hakkate mind ka alatuks pidama.» «Sa ei armasta mind enam?» küsis Mai surija häälega. «Ei ma tea isegi ütelda,» kostis sepp mõttes. «Noh, jumalaga siis.» «Jumal kaasa.» Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuua. Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks koledaks, piinlikuks . . . «Head ööd, Villu!»
annaabi.ee 
