:" Tamm teeb taeva tumedaksi, peidab valgust pimedasse, katab kuu ja katab päeva, varjab tähed valgustamast, matab maa musta karva pimeduse peituelle." Saare taat käis otsimas palgalisi tammeraiujaid, aga ta ei leidnud kedagi , sest keegi polnud piisavalt tugev ja julge, et suurt tamme raiuda. Nii tuligi ta kurvana koju, kus eit ta köidikutes magava kangelase juurde juhatas. Taat läks magava mehe juurde ja küsis, kas see tahaks tamme raiuda. Väikene mehikene palus ennast vangipaeltest päästa ja oli nõus kaupa sobitama. Mehike raius tamme kolm päeva, siis aga langes puu maha, tamme tüvest tehti sild, ladvast tehti palju laevu, laastudest 4 lastelaevu ja sellest, mis järele jäi tehti leskedele leinatuba, vaeslastele varjupaik ja sellest mis veel üle jäi tehti laulutuba. 5
päike paistab lähedalt. Aga töö on hirmus must, see ei sobiks talle just. Juku mõtleb seda-teist, tuhat tööd on valida, kuid ei sobi ükski neist, kõigil vigu leiab ta. Ohkab, kurdab, murrab pääd, milleski ei leia hääd. Nõnda Jukust kasvab mees, tööd ei tunne ainustki -- nälg ja puudus ukse ees, mure muljub rängasti. Ikka kurdab, murrab pääd, milleski ei leia hääd. Rott lusikaga Peedu oli õues käinud, mängind mehikene kaua. Tuli tuppa, kõmpis kööki, kõhukene nurus sööki. Millal ema katab laua? Ema oli aeda läinud. Peedu kapis moosi nägi: maasikad kui kalad mahlas. Poisu toolil püstijalu limpsis mahlast maiuspalu, suure lusikaga kahlas. Maiast ei pea ükski vägi. Süües juhtus lugu paha: moosipoti ümber ajas. Õuest kööki tuli ema, hakkas poissi küsitlema: ,,Mis sa kapi juurest vajad? Miks sa ajad moosi maha?" Peedu vastas, maha vahtis,
«Oo jaa, te olete lõbus poiss,» ütles Bonacieux. «Kus pagana kohas kolasite te aga kogu öö, mu noor isand? Näib, et kõrvaltänavad ei ole kõndimiseks just kõige mugavamad. » D'Artagnan vaatas oma poriga kaetud saabastele, amas langes ta pilk kaupmehe kingadele ja sukkadele, leks võinud öelda, et neid oli samas porilombis kastetud. Poriplekid olid mõlemal täpselt ühesugused. D'Artagnanil käis äkiline mõte peast läbi. Väike paks allipäine teenritaoline mehikene, kes kandis tumedat ülikonda ja keda eskorteerivad sõjamehed olid halvakspanuga kohelnud, polnud keegi muu kui Bonacieux ise. Mees oli oma naise röövimist ise juhtinud. D'Artagnanil tekkis metsik soov haarata kaupmehel orist ja ta kägistada. Kuid nagu öeldud, oli ta ettevaatlik noormees ja valitses enese üle. Siiski muutus ta näoilme nii nähtavalt, et Bonacieux kohkunult püüdis taganeda, aga just see uksepool, mille ees ta seisis, pii kinni ta pidi paigale jääma. «Ah, kulla
annaabi.ee 
