jumalamehega öelda: Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näind." Hetk hiljem sureb ta. Faustilist tüüpi kangelase võib teosest ära tunda üksinduse järgi, kuid see kehtib siis, kui tema vastu tegutsevad mitu või siis paljud teist- või koguni seitsmendajärgulist formaati tegelased. Talle võib ka olla vastu antud võrdväärne ja temaga seotud vastastegelane. Sel juhul, võib tekkida küsimus, et kuivõrd sarnaneb ta Mefistoga. Esimest korda on maininud Oru Pearu ja Mefisto võimalikku ühtivust Tammsaare ise. Oma kuulsas "Avalikus kirjas" kirjutab ta: "Tema oleks võinud kergesti nõrgausulistele lugejaile seletada, et Pearus oleks nagu midagi Mefistost, muidugi talupojarüüs." Krossi arvates võib sellest passaazist järeldada, et Tammsaare teadlikult sisendas lugejale Andrese ja Fausti assotsieerumise mõtet. Ain Kaalep aga järeldab oma essees Tammsaare passaazist, et
’’ ning ‘’Oh ülev hetk, mu elu ilusaim!’’. Seejärel Faust suri. 7. Missuguse hinnangu annab Mefisto Faustile? Mefistofelese hinnang Faustile, oli halb. Mefisto arust ei rahuldunud Faust mingi õnnega ning lasi ennast peibutada pettekujutlustel. 8. Kas Mefisto saab Fausti hinge? On see õiglane? Miks? Mida see näitab? Mefisto ei saanud Fausti hinge. Ühest küljest on see õiglane, sest Faust ei olnud nii halb. Ta oli sügavas depressioonis, kui ta lepingu Mefistoga sõlmis. Teisest küljest on see siiski natuke ebaõiglane, kuna oli ju leping.
Doktor Faust oli teadlane, kes oli terve oma elu püüdnud kõiki maailma varjatud saladusi tundma õppida. Ometigi mõistis ta oma surmatunnil, et sugugi kõike ta siiski ei tea ning tõeline elu jäigi elamata. Teadmisjanu, unistusi ja isegi Jumalat maha needes, kutsub ta kogemata enda ette saatan Mefisto. Saatan pakub Faustile kuulsust, rikkust ja võimu, kuid oma parimad päevad läbi elanud teadlast ahvatleb vaid noorus, mille abil ta armuda ja elu võlusid nautida saaks. Ta sõlmib Mefistoga lepingu, mille tagajärjel tema soov täitub. Faust armub noore Margarete ilusse ning teeb kõik, et ka neiu teda märkaks. Samal ajal on Margarete vend Valentin aga sõtta minemas ning vahetult enne minekut palvetas ta, et Jumal tema kallist õde kurjuse ja kiusatuste eest hoiaks. Samuti loodab ta enda hea sõbra Siébel’i peale, kes lubab Margaretel silma peal hoida. Koju naastes saab Valentin aga Fausti ning Margarete afäärist teada ning tahab Fausti suures vihahoos isegi tappa
saavutanud tõepoolest õnne ja ülima rahulolu, siis ta lausub :" Oh ilus hetk, oh viibi veel!" ja seejärel sureb. Faust oli sellega nõus, sest ta ei uskunud et see juhtuda võib ja kui tõesti juhtub, siis tal polegi vaja enam elada siis, sest ta hing saavutas rahulolu. 8. Selle teose peaprobleem on Fausti rahuolematus oma elu suhtes. Ta tundis ennast tühjana ja ei osanud elust rõõmu tunda. Sellele kõigele järgnesid teised probleemid, nagu leping Mefistoga ja armastus Margarete vastu. 9. Faust elas inimeste hüvangu nimel, lootes et tema teadmised suudavad inimkonnale head tuua. Ta õppis ja kogus teadmisi, arvates et see kõik teeb tema ja teised inimesed õnnelikuks. Tegelikult jäi Faustil endal paljust puudu. Faust ei olnud terviklik, selle saavutas ta siis, kui kohtas Margaretet. Tema olemuses oli aidata inimesi, aga abi vajas ta ise. Faust jõudis tõeni, et kõige olulisem kõigest on tegu,
annaabi.ee 
