a Jaapani kapitulatsiooniga. Ei enne ega pärast pole olnud sõda, mille tulemused ja tagajärjed oleksid olnud nii ulatuslikud. Kuigi II maailmasõjas olid USA, Inglismaa jt lääneriigid ühises Hitleri-vastases koalitsioonis NSV Liiduga, algasid vastuolud juba sõja ajal ning päädisid külma sõja, ehk suurima II maailmasõja poliitilise tagajärjega. II maailmasõja tagajärjel kujunesid välja kaks üliriiki USA ja NSVL ning külm sõda oli enneõike vastuolu nende kahe riigi vahel, meetodeiks sel sõjal olid vastastikune luuretegevus, üksteiselt liitlaste ületrumpamine, konfliktide ja kriiside vallapäästmine, võidurelvastumine ja nii avalikud kui ka varjatud ähvardused. Positiivse külje pealt võiks välja tuua, et tänu vastaseisule ja soovile üksteist üle trumbata, soodustas külm sõda tehnoloogilist ja teaduslikku arengut. Vastuolusid põhjustasid erinev ideoloogia ja maailmavaade lääneriigid esindasid demokraatiat, NSVL kommunismi
Kriminaalantropoloogia eeldas kurikalduvust olevat valdavalt pärilikku algupära, põhjustatud nö atavismide poolt inimeses säilinud eellastele omane või primitiivsetele rahvastele tüüpiline mitte-arusaamine moraalist ja hea-halva mõistest (paralleel mõnda kehalist atavismi omava inimesega, kelles avaldub inimese eellase teatav joon). Kuivõrd vaimne ja kehaline arvati koos päranduvat, sai kurikalduvustest aimu kehalt vastavaid tunnuseid otsides (meetodeiks frenoloogia, antropoloogia). Pärilikkusteaduse arenedes, hakati rohkem analüüsima ka uuritava indiviidi esivanemate patte. Oli juhtumeid, mil antropoloog oli kohtus eksperdiks. Tänapäeval see distsipliin on oma tähtsuse minetanud, elades edasi eelarvamustes, mis meil nägude ja inimtüüpide suhtes on. Tuntuim kriminaal-antropoloog on Itaalias elanud Cesare Lombroso (1836-1909). Asjal oli aga ka positiivne pool just
veremürgitusse 45-90%-lt 15%-le. Ajapikku avastati, et vaja on desinfitseerida kõike, mis haava jms-ga kokku puutub. Lister jõudis oma vastuseni samuti empiiriliselt need luumurrud, mis olid kinnised paranesid, need, mis lahtised, kippusid patsiendile saatuslikuks saama. Oma töö 1867. aastal avaldanud Lister oli lugenud nii Semmelweissi kui (eriti) Pasteuri (kes avaldas oma töö, mis kinnitas bakteriaalse nakkuse olemasolu 1857). Listeri meetodeiks olid karboolhappe mähised, pesemine karboolhappega ja selle õhku pritsimine. Aseptika tekkis, kuna karboolhape oli mürgine ka nii patsendile ja arstile. Aseptika ajaloos on oma koht Ernst v. Bergmannil (Tartu ülikooli lõpetanud 1860, 1871-1878 Tartus kirurgiaprofessor), kes hakkas kasutama instrumentide keetmist (Berliinis kuhu oli 1886. a siiirdunud). Haavamädanike vastases võitluses on oma koht ka teisel tartlasel Maximilian Zoege von Manteuffelil, keda võib pidada üheks
annaabi.ee 
