" Maailm olemegi ju meie, inimesed. Mõnes mõttes tähendaks see ju seda, et me ei tohiks alistuda iseendale, et me peaks põgenema iseenda eest ? Hirme sünnitame meie, kas me peame siis üle olema iseendast ? Kui me ei keskendu siin ilmas iseendale, siis millele meil on keskenduda ? enda hirmude ületamine enese vastu võitlemine ? --- Eestis protsessid : 1520-1819 145 protsessi, 218 süüdistust, surma mõisteti 65. Viimane toimus 1665, lääne meeskohtus. Andems Lea Lepiku poolt koostatud "Vaimuelust ... sajandil Liivimaal" Russell eksib numbritega, kui räägib miljonitest. Interpreteerib numbreid, andmeid vabalt. Ateistid ei pea põhjendama oma seisukohti,vaid võivad kritiseerida vastaspoole seisukohti, neid umber lükata. Kas teadus on kokkulepe või ta räägib ka tegelikult asjadest nii nagu nad on ? Kas ta ei võiks olla seal vahepeal. Mida ta pakub selle asemele, mida kritiseerib, kas see on piisavalt relevantne
,,Taani hindamisraamatu" järgi kuulus 1241. aastal Taani kuningale Harju-Virus vaid 20 protsenti maavaldustest, 5 protsenti oli kiriku käes ja ülejäänud osa oli läänistatud vasallidele, kelle hulgas domineerisid sakslased. Vasallid moodustasid oma korporatsiooni, millel juba hiljemalt 1259. aastal oli oma pitser. Vasallid olid enamasti ka rüütlid. Rüütliseisuse õiguseks oli omada lääne ja mõisaid, omada vappi ja kasutada seda kui pitserit, olla meeskohtus kohtunik, kaasistuja ja otsuselangetaja, võib-olla ka vabastatus kõigist maksudest ja koormistest Sellised olukorrad Põhja-Eestis muutsid Eestimaa valitsemise Taanile üsnagi tülikaks ja vähetasuvaks. Juba XIII sajandil tekkis plaan Eestimaa võõrandada, et saada raha Taani riigile vajalikumate probleemide lahendamiseks, oma kodu- ja troonipoliitika tarbeks. Vasallid olid aga võõrandamise vastu. Neile oli Taani kuninga nimeline ülemhärrus väga
Vahepeale ajasid asju 12 maanõunikku, kes valiti maapäevadel ametisse. Igapäevaprobleeme lahendasid rüütelkonna pealikud. Kohtuvõim: Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eesti- ja Saaremaal meeskohtus, Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuirteod ning aadlikke kohtuasjad lahendati kubermangu tasandil Eestimaa Ülemmaakohtus Tallinnas ja Liivimaa Õuekohtus Tartus. Viimase kohtu otsust võis edasi kaevata ka kuningale, kelle sõna oli otsustav. Rootsi riigvõim ja Balti aadel: Kuna Eestimaa aadel ja Tallinna linn olid Rootsi võimu all vabal tahtel, siis säilitati siinse aadli ja linnade eesõigus. Liivmaad loeti vallutatud provintsiks
,,Taani hindamisraamatu" järgi kuulus 1241. aastal Taani kuningale Harju-Virus vaid 20 protsenti maavaldustest, 5 protsenti oli kiriku käes ja ülejäänud osa oli läänistatud vasallidele, kelle hulgas domineerisid sakslased. Vasallid moodustasid oma korporatsiooni, millel juba hiljemalt 1259. aastal oli oma pitser. Vasallid olid enamasti ka rüütlid. Rüütliseisuse õiguseks oli omada lääne ja mõisaid, omada vappi ja kasutada seda kui pitserit, olla meeskohtus kohtunik, kaasistuja ja otsuselangetaja, võib-olla ka vabastatus kõigist maksudest ja koormistest. Sellised olukorrad Põhja-Eestis muutsid Eestimaa valitsemise Taanile üsnagi tülikaks ja vähetasuvaks. Juba XIII sajandil tekkis plaan Eestimaa võõrandada, et saada raha Taani riigile vajalikumate probleemide lahendamiseks, oma kodu- ja troonipoliitika tarbeks. Vasallid olid aga võõrandamise vastu. Neile oli Taani
annaabi.ee 
