ettevalmistuste tegemiseks kolm aastat, siis Liivimaal oli selleks ette nähtud neli aastat. Vabastamise järjekord oli seal aga lihtsam, sest taluperemehed ja sulasrahvas jaotati vaid kahte võrdsesse ossa. Esimene pool peremeestest vabastati 1823. aasta, teine järgmisel aastal ning sulasrahvas 1825. ja 1826. aastal. Liikumisvabaduse piirangud Liivimaa kubermangus olid samuti leebemad kui Eestimaal. Kõigepealt oli keelatud talupoegadel lahkuda kubermangust kuni kogu talurahva meeshingede arv ei ulatunud 140 000ni ( § 587). Linnadesse aga ei tohtinud nad asuda enne kui meeshingede arv ei ulatunud 120 000ni.29 Väljaränne oli lubatud ainult kuberneri ja rüütelkonna pealiku ühiselt välja antud passiga. Liivimaal ei olnud talurahval lubatud kubermangust lahkuda enne 1832. aastat. Pärast seda sai talurahvas aga oma elukohta vabalt vahetada. Kuigi kubermangu piiridest lahkumine jäi talurahvale keelatuks, võisid nad kolida linna, kuhu asumisel pidi mõisavalitsuselt
Isikuaadlit ei pandud kirja ka aadliraamatutesse, neist peeti erinevat arvestust. Isikuaadel ei kuulund aadlikorporatsiooni. Isikuaadlid puudus sõnaõigus aadlike omavalitsusküsimustes. Kubermanguaadlike kokkutulekutel olid küll isikuaadlike esindajad olemas, aga neil polnud mingisugust sõnaõigust. 19. sajandil lõdveneb isikuaadli ja pärusaadli side veelgi. Aadlikud jagati eri kihtidesse ka sissetuleku alusel. Kriteeriumiks oli meeshingede arv, mis oli aadliku arvel. Siin oli tegemist kolme eristusega: · aadlikud, kellel oli alla 20 meeshinge (alamkiht). · aadlikud, kellel oli 21 kuni 100 meeshinge (keskkiht). · aadlikud, kellel oli üle 100 meeshinge (ülemkiht). Meeshingede järgi jaotus polnud aadlike enda jaotus, vaid riigi oma, sest selle järgi teostati maksupoliitikat. Vaimulikuseisus: Vaimulikud jagunesid kaheks: mustaks ja valgeks vaimulikkonnas.
kasutada pidi ta tegema tööd mõisas. 4. Ainuke legaalne asjaolu mis vabastas talupoja mõisatööst oli see, et ta oli vigane. Seda pidi ta lausa kohtu kaudu tõestama. Eestimaa seaduses oli kirjutatud: talurahva seisuse liige peab tegema tööd mis toob mõisale kasu. 5. Ühelgi taluperemehel ei lubatud hakata popsiks või sulaseks, talupidamine oli kohustuslik. 6. Liikumisvabadus. Tegelikult Eestimaa keelas talupoegadel linna minna, enne kui meeshingede arv kubermangus polnud jõudnud 210 000 meest. 1840ndatel tuli muutus ja alles siis ai talurahvas rohkem liikuda. 7. Säilis kodukaristus õigus, ehk kergete ülesastumiste eest talupoegi kohtuväliselt karistada. 8. Vallakogukonna kui omavalitsusalge või organi sisseseadmine. Vald oli seisuslik omavalitsusorgan. Üks mõis hakkas võrduma ühe vallaga. Vallakogukonnaliikmed teostasid omavalitsust üldkoosolekute ja eestseisjate kaudu. Üldkoosolek, sealt valiti
annaabi.ee 
