Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seoud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis 30. aprill 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Alatskivi mõisa teoorja- kandimehe pojana. Praegu kuuluvad Liivi sünnikoht Riidma ja kasvukoht Rupsi külas Kallaste rajooni piirkonda. Rupsi küla väljamäed, karjametsad, ojad ja soosaared on lugejatele tuttavad Liivi loomingu kaudu: meenutatagu ta ,,Varju" ja ,,Käkimäe käo" maastikke, ta loodusluuletusi, näiteks ,,Sügisest kodu", kus kirjanik maalib heldimusega päikesest säravat väikest kodu mäel, haljendavaid puid, kaske oja kaldal, seljakaid välju, laulust kõlisevat metsa ja karjamaalt saabuvat karja. Lapsepõlves oli Liiv üksildust armastav haiglane laps, kes kasvas küll kiiresti pikkuses, kuid oli erakordselt kõhn. Seetõttu osutas ta mängudes ja ka töös saamatuks. Palju alandusi
kui ka suulise pärimuse puhul). Suulisuse kaudu ei saa kirjeldada rahvaluulet tervikuna, küll on aga endiselt aktuaalne uurida pärimuse suulise leviku erijooni (mälu, teksti ja informatsiooni eripära). Tagasi põhimõistete loendi juurde 3.9. Anonüümsus Anonüümsuse mõiste seostub autori mõistega: ühe seisukoha järgi on autoriks rahvas, mis tähendab küllalt ebamäärast autorikäsitust. (Valdavalt 19. sajandi folkloristika, sh Soome koolkond. Meenutatagu siinkohal ka Jaan Bergmanni käsitlust rahvaluulest ja kunst- v autoriluulest, 1878); selle lähenemisviisi kriitika lähtub seisukohast, et konkreetseid tekste ei saa luua kollektiivselt, need on seotud konkreetsete inimeste loomevõimega teise seisukoha järgi (1920ndaist) anonüümsus ei tähenda autori puudumist, näiteks Oskar Loorits kasutab väljendit "autoreid nimepidi harilikult ei teata" (1936). Selle seisukoha kriitika lähtub teadmise ja teadmatuse ebamäärasusest:
tööliste ja teenistujate asulaks (paremal ülal). Waldhofi vabriku meistrite elamu Pärnus Riia maanteel (paremal keskel). Vene-Balti laevaehitustehase asundus Tallinnas Kopli poolsaare tipus (paremal all). Tallinna vanimaks tehaseasulaks on Balti manufaktuuri ehk Sitsivabriku elamud Koplis. Seejärel hakkavad sarnased vabrikurahva elamute kogumid arenema ka muude ettevõtete, näiteks tselluloosi- ja paberitööstuste juurde, meenutatagu siinkohal näiteks Türi vabrikuküla (Joonis 1.13 paremal ülal) või Waldhofi vabriku maju Pärnus (Joonis 1.13 paremal keskel). Dvigateli masinaehitustehase töölistele rajatud elamud on säilinud Tallinnas Vilmsi tänaval. Kõige mastaapsemad puidust vabrikuasundused rajati 20. sajandi algul, 19121917, Tallinna Kopli poolsaarele seoses hiiglaslike laevaehitustehaste asutamisega. Selle projekteeris koos ettevõtte tootmishoonetega Peterburi arhitekt Aleksandr Dmitrijev (Joonis 1
annaabi.ee 
