Enamasti istus seal vanaisa, kes mõtiskles ning meenutas minevikku. Kostüümideks olid lihtsad vanad taluriided ning erilist grimmi mina ei näinudki. Polnud vast vajagi, sest vanaaegsetest taluriietest piisas sobiva atmosfääri tekitamiseks. Minule jättis kõige sügavama mulje Vanaisa, keda mängis Peeter Jürgens. Kuna Peeter on ka päriselt väga vana, siis sobis ta sellesse rolli nagu valatult. Tema roll oli oluline, ta oli üks peaosalistest, kuna tema meenutaski kõike seda, mis minevikus toimunud oli. Liikumine oli nagu vanainimesel ikka ning näitlemine oli, ma julgen öelda, väga tõetruu. Lavastus ise on üles ehitatud väga omapäraselt. Etendus koosneb vanaisa meenutatud minevikust ning olevikust ning esimesed pool etendust ma ei saanud üldse aru, et mis on olevik ja mis mitte, kuid lõpus, kui taipasin, kuidas need haakusid ning kui geniaalselt oli lavastus lahendatud, olin ma ekstaasis! Lugu ise rääkis vanaisast, kes meenutas seda, kuidas
Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda, Kes see mõistis, aru sai – sellele ta tegi pai…“ (vana eesti rahvalaul) Lapse arengu hindamine on aastasadu olnud perede ja kogukonna iseenesestmõistetav ülesanne. Tõsi, meetodeid selleks on kasutatud erinevaid ning seetõttu meenutaski mulle etteantud essee teema kõigepealt seda vana lastelaulu, mis annab aimu pikaaegsetest traditsioonilistest mõtteviisidest lapse arengu hindamisel. Võiks ju siin kohe vastanduda, tuues esile tänapäevase lapsest lähtuva hindamisprotsessi, mis väldib sildistamist ja veelgi hullem, tutistamist, kuid siiski ei saa ma vanema generatsiooni kasvatusmeetodeid täiesti hukka mõista. Pangem tähele – lapse arengu hindamisele on siin
Pühapäeval, 25.oktoobril 1831 Anna sai hommikul terve tütarlapsega maha. Ta võttis vastu doktor Robst ja talle pandi nimeks Eeva. 29.oktoobril Annale toodi sõna, et ta ema on raskesti haige ja soovib tütart näga aga ta pidi sõitma Viljandisse ilma Annata, kuna ta jäi tütrega koju. 11.jaanuaril 32 Maali , Anna ema tunnistas talle surivaaodil, et Anna pole mitte ta mehe Aadama tütar vaid meistri Piltiluse tütar. ( ta oli Jete isa tütar... sellepärast ta talle niiväga Jetet meenutaski) Anna tuli ikka ka Viljandise matustele. Aga sellest isa jutust ei teinud ta Annaga juttu. 19.veebruaril 1832 Ta piinleb mõttetes, et armastas ju Jetet. 22.veebruaril 1832 Eeva tuleb ütlema, et Georgi Sveitsi lossis on palju poola põgenikke. 6-ndal märtil 32 Praost Masing on surnud.Jette Laming olnud jõulude ajal Võnnu politseimeistri abile mehele läinud. 13-ndal märtsil 1832 Nad läksid Masingu matustele ja seal oli palju võõrast rahvast. Äkki tuli välja , et masingu
Tähminä oli abielus, väga ilus naine, ent tal ei olnud lapsi. Ta oli üle kahekümne aasta vana. Teda ei peetud hea reputatsiooniga naiseks, kuna ta oli oma armulugude poolest kuulus terves Bakuus. Muuhulgas oli tal olnud armulugu ka Zauri ja enda otsese ülemusega Dadasiga. Ent Zauri jaoks oli see kõik väga ahvatlev. Nad hakkavad kohtuma, saavad lähedasteks. Teevad Zauri ,,Moskvitsiga" väljasõite loodusesse. Üks nende kohtamisi toimus rannal, mida Zaur meenutaski. Samal ajal seisavad Zauri kuulsast teadlasest isa ja ema sellele armastusele kategooriliselt vastu. Nad on Zaurile välja vaadanud sobiva pruudikandidaadi, Firängjizi, kelle isa oli teadlane. Ent Zaur ei suuda nende ootusi kuidagi õigustada. Ei suuda ta asuda kandidaadiväitekirja kirjutama, ega 20 Ka teosed ,,Vihm peatus" "The Rain Stopped" (Yaðýþ Ksdi), "Opportunity" (Macal), "I've Come to You" (Sizi
annaabi.ee 
