Dogmatismi defineerib Kant oma peateoses puhta mõistuse pretensioonina “liikuda edasi vaid (filosoofilistest) mõistetest tuleneva puhta tunnetuse abil, vastavalt printsiipidele, milliseid mõistuse poolt juba ammu kasutatakse, ilma et oleks küsitud mõistuse õiguse järele neid printsiipe kasutada ega viiside järele, kuidas nendele printsiipidele on jõutud” (B XXXV). Seega on siin küsimus filosoofia poolt kasutatavate printsiipide õigustatuses, olgu need printsiibid siis leitud meeltetunnetuse või mõistustunnetuse abil. Dogmatism ongi selline hoiak, kus üldse ei seata küsimust, kas mõtlemise niisugune edasiliikumine on õigustatud. Asjaoluks, mis niisuguse küsimuse seadmist pärssis, oli tõsiasi, et vastavaid printsiipe oli filosoofias juba kaua kasutatud ning nad olid muutunud traditsioonilisteks. Kuid 18. sajand on valgustussajand ja valgustusliikumist iseloomustas üldine traditsioonikriitiline hoiak. Pelk viide millegi traditsioonilisusele ei olnud sellise meelsuse tõttu
ideede-tasandi kohta. Platoni epistemoloogia petabki, et see teadmine, ehkki raskesti, on siiski saavutatav kui inimesel on vastav aprioorne teadmise- potentsiaal hinges. Lisaks vastavatele intellektuaalsetele eeldustele on selleks nutav ka haridus, mis kujundaks inimeses ige hoiaku orientatsiooni mistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal mral. Seetttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda meeltetunnetuse kaudu kujunenud arvamustele toetudes. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed kige suhtes, mis vljendub samade asjade kohta kujunevate arvamuste paljususes ja vastandlikkuses. Niisuguste inimeste maailmamistmise suhtes peab paika Protagorase tlus, et iga asja kohta saab vita kahel vastandlikul viisil. Platoni eetika nagu antiikne eetika ldiselt on petus sellest, kuidas saavutada nnelikkust, mida iga inimene paratamatult pdleb. Sokrateselt
Lisaks vastavatele intellektuaalsetele 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. eeldustele on selleks nõutav ka haridus, mis kujundaks inimeses õige hoiaku – orientatsiooni mõistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kõigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal määral. Seetõttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda toetudes meeltetunnetuse kaudu kujunenud “arvamustele”. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed konkreetse kogemussituatsiooni suhtes, mis väljendub selles, et samade asjade kohta kujuneb välja arvamuste paljusus ja vastandlikkus. Niisuguste inimeste maailmamõistmise suhtes peab paika Protagorase ütlus, et iga asja kohta saab väita kahel vastandlikul viisil. Seevastu konsensuslike väärtusorientatsioonide kujunemine
annaabi.ee 
