Õpetajatele selgitatakse uue korra reegleid 1940. a. augustis korraldatud haridustöötajate kongressil, kaadri hulgas teostatakse puhastus, andmete saamiseks värvatakse kooliteenijaid NKVD teenistusse. Koolide juhatajad enamasti vallandatakse või viiakse teisele tööle. Vallandatud erialast tööd ei saa, mõned, kellel õnnestub leida töökoht kaugemates maakohtades, leitakse ikkagi üles ja sunnitakse õpetajatöölt lahkuma. Õpetajaskonda sunnitakse osalema Nõukogude-meelses agitatsioonis, mis põhjustab hiljem probleeme Saksa võimudega. Sõja alates (II maailmasõda) represseeritakse ja hävitatakse füüsiliselt hulk õpetajaid, kuivõrd paljud meesõpetajad on kuulunud isamaalistesse organisatsioonidesse nagu Kaitseliit, juhtinud isamaalisi noorteühendusi jne. Nõukogude võim küüditab, hävitab ja mobiliseerib kokku 533 õpetajat (üle 10% õpetajate koguarvust), sh 389 meesõpetajat (üle 15% meesõpetajate koguarvust). Sõjategevuses hävib 1941. a
muusikateatriks ja Riiklik Draamateater Tallinna ainsaks sõnalavastusteatriks. Ümberkorralduste käigus suleti Narva Teater Paides (1950), Kuressaare teater ja Lõuna-Eesti Teater (1951), samuti teatriinstituut (1950). 1948. aastal asutati Tallinnas Vene Draamateater. Kuigi teatrite süsteem põhimõtteliselt 27 säilis, jäi üldine teatrimaastik siiski hõredamaks ja vaesemaks. (Ettehaaravalt: XX sajandi teisel poolel, mitme aastakümne vältel toimis emakeelne teater võõrkeelses ja -meelses nõukogude ühiskonnas aga vaieldamatult rahvuslikku kogukonda ühendava omalaadse pelgupaiga või isegi pühakojana. Või teisisõnu: „teatri prestiiž inimese isikliku ja ühiselu mõtestajana” oli toona tõesti suur – Vellerand 2003: 239.) Stalinismi tugevnemine 1940ndate lõpus – murdepunktiks ühiskonna langemisel üldise hirmu ja ebakindluse õhkkonna meelevalda oli 1949. aasta märtsiküüditamine – tõi kultuurielus kaasa räiged rünnakud nn. kodanlike
mõsnike ja talurahva lepitamatute vastuolude paljastamine, mida leiame «Sakala» veergudel, on saanud hiljem ilukirjandusliku väjenduse ka Bornhöe jutustuste lehekügedel. Bornhöe oli oma kaasa ja haritumaid eesti kirjamehi, üdse laia silmaringi ning mitmekügsete teadmistega, rohkesti reisinud ja palju nänud inimene. Tundes tervet rida keeli, võs ta kõgi Euroopa vanade kultuurrahvaste vaimuvaraga vahetult tutvuda. Kuigi Bornhöe oli õpinud saksakeelses ning -meelses koolis ja hiljemgi liikus sageli baltisaksa võ saksikus keskkonnas, on ta vaimselt iseseisva inimesena juba varakult pü udnud vabaneda selle keskkonna üekügsetest mõudest, hukka mõstes valitseva saksa üakihi rahvuslikke ja seisuslikke eelarvamusi, konservatiiv-sust ja kõki kastipiiratust. Suur osa on Bornhöe arengus ilmselt olnud vene kirjandusel ja kultuuril, sügava austusega suhtus ta vene rahva parimaisse omadustesse. Seda nätab juba 1879. a. «Meelejahutajas»
annaabi.ee 
