Aga miks nad ei peakski olema? Nad on lahendanud kõik oma probleemid, ning saavad elada oma soovide järgi. Jah, kõik inimese vajadused on võrdsed- nii nagu me vajame süüa ja und, vajame ka kiitust. Samas, kui teistpidi mõelda - kui kogu aeg kiita, kas siis see kiitus ka midagi väärt on? Kuid ei, kiitus on asi, mis on siiras ja ainult ühele mõeldud. Aga mis on siis ebasiiras kiitus? See on lihtsalt üks imal meelitus, mis midagi väärt ei ole. Üks meelituse definitsioonegi kõlab nii :"Meelitus on see, kui teisele inimesele öelda täpselt seda, mida ta endast mõtleb". Ja nii see ongi. Kui mees ütleb ilusale naisele, et too on imekaunis, on naine meelitatud ning võib lausa sulada. Naine ise teab väga hästi kui ilus ta on, aga kui keegi seda veel kinnitab on tal nina taeva poole. On ameteid, kus meelitamine on oluline. Tihtilugu on müügimehed need, kes meelitustega oma kaupa püüavad müüa. See on nende töö, nad peavadki nii tegema.
nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. Kujundlik kõne on mitmetähenduslik. Kirjandusteose sõnum avaneb tõlgenduslikus e HERMENEUTILISES ringis. ! Poeetika tundmine õpetab mistahes ala keeletarvitust läbi nägema --> aitab osaleda loovalt kultuuris, aga ka vältida poliitilise häma või reklaami meelituse õnge minemist. LÜÜRIKA Kõnekujund- troop- sõnade ebatavaline seostamine Lausekujund- figuur- ebatavaline lausekuju, väljendusviis Kõlakujund Lause- keelemärkide jada Lausetähendus- sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus- lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu ehk mõteldu Üteldu ja mõteldu lahknemine ehk ülekantud tähendus on kaudse ja kujundliku kõne allikas. (Päike paistab- päike paistab. Päike paistab- lähme päevitama (vihje)) KÕNEKUJUNDID (troopid)
mingisugust tõsist vastupanu. Viimaste aastate jooksul silmakirjatses see monarhia vanadusnõdra Franz-Josephi näol kuni sellise astmeni, et laiade masside silmis pidi selle imperaatori surm vältimatult kujutama äraelanud Austria riigi enese surma. Üks kõige kavala-maid slaavi poliitika lõkse seisnes selles, et ta külvas teadlikult seda mõtet, et Austria "õitseng" tervikuna võlgneb tänu tema monarhi tarkusele. Selle meelituse õnge sattusid Viini õukondlikud ringkonnad seda kergemini, et taoline hinnang ei vastanud tegelikele Franz-Josephi teenetele. Viini õukond ei mõistnud üldse, et sellises meelituses on varjatud iroonia. Kojas ei mõistetud või ei soovitud mõista, et mida enam monarhia saatus seotakse selle, nagu siis väljenduti, "targima monarhi" riikliku tarkusega, seda enam katastroofilisemaks muutub monarhia olukord, kuni ühel ilusal päeval koputab halastamatu surm Franz-Josephi uksele.
annaabi.ee 
