"Söerikastaja" on ajalaulude raamat, avalik hukkamõist möödunule. Luuletuskogu "Kivist viiulid" (1964) väljendab kümnendivahetuse optimistlikke meeleolusid, ühiskondlike ning tunnetuslike horisontide avardumist. "Kivist viiulite" temaatika ning ideeline tuum on kokku võetud raamatut lõpetavas poeemis "Maailma avastamine". Sõit tundmatusse, mereleminek ja avasturetked olid 60ndate aastate esimesel poolel eesti luule meelismotiive. Avaldanud peamiselt ajaloolist proosat. Proosaloomingu kangelased on eesti kultuuriloost tuntud isikud, nagu Liivi sõja kroonik B. Russow. Tema teoseid iseloomustab fantaasiarikkus, erilist huvi tunneb ta keskaegse Tallinna vastu. Jaan Krossi lesk on luuletaja ja lastekirjanik Ellen Niit. Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007. 2.)Teose pealkiri: "Wikmani poisid" . Pealkiri selline kuna raamat räägib Wikmani kooli poiste tegemistest , armumistest ja edasisest elust.
Maailma tajutakse suures inimlikus ühtekuuluuses , luuakse laiahaarelisi seoseid ajastuste mineviku, oleviku ja tuleviku ahel. Luuletuskogu kui tervik kasvab avaraks, pateetiliseks Arengu deklaratsiooniks, Aja voolamise kui arengu ning edeneva tunnetuse hõlmavaks ühtsuseks. ,,Kivist viiulite" temaatika ning ideeline tuum on kokku võetud raamatut lõpetavas poeemis ,,Maailma avastamine". Sõit tundmatusse, mereleminek ja avastusretked olid 60 - ndate aastate esimesel poolel eesti luule meelismotiive. Kross näeb üksikutki inimelu eeskätt ,,maailma avastamisena", tunnetuse teena Kolumbuse kombel üle sinise mere, kus igaüks tee on jõukohased avastused ,,mõtte või südame tarvis", ohtudest ja takistustest hoolimata. Arengu eesmärki näeb luuletaja elu sisukuses, elu kvaliteedis. Tunnetuse ähvardaat paradoksi käsitletakse lihtsustava optimismiga: rahvaste lähenemine, koloniaalmaade ärkamine peks looma tuumasõja ohule tõhusa vastujõu
julgustava kujutuse rahva põlisest eluvõitlusest, visadusest ja väsimatus ning isetus töös saavutatud eneseväärikusest, eriti sünteesivalt lüürilises lühipoeemis „Leib“. Alveri sobimatu kirjutamise aeg kulges Kreutzwaldi tõlkides Puškini „Jevgeni Oneginit“ eestindades. Uuesti avaldas luulet 1965. Tema viimase perioodi looming mõtestab algul katsumusaastate kogemusi, millele vastandab puhta inimsuse ideaali. Hiljem arendab ta edasi oma luule meelismotiive, annab jõulist patriootilist lüürikat, poetiseerib eetiliselt ülimalt vastutustundlikku inimest, elab tundlikus osavõtlikkuses läbi isiksust ja inimkonda ähvardavad ohud, avardab poeetilised üldistused globaalsete mõõtmeteni. Uut kvaliteeti andes sulavad tema stiilis kokku varasemate arengujärkude tunnused. Kujundi struktuur on avatud, küllane keelekasutus seob luuletervikuks traditsioonist pühitsetud leksika ja rohked
annaabi.ee 
