Ent kaugel Pariisist, Prantsusmaa kultuurikeskusest, ei pälvinud need tööd tähelepanu. Sõda viis ta pealinna, kaasas oli tal valmis käsikiri, mis ilmus raamatuna pärast Prantsusmaa okupeerimist 15. juunil 1942. aastal algtiraaziga 4400 eksemplari. See on kummaline osavõtmatus, mis kujundab kangelast ja tema jutustust. Pealtnäha osavõtmatult võtab ta vastu teate ema surmast, tema haual ei näita ta üles mingit meeleliigutust. Juba järgmisel päeval lööb ta Mariale külge, õhtul istuvad nad kinos, näidatakse lõbusat filmi. Kõike seda hakkavad ametnikud pärast mõrva uurima ja kohtu ees Meursault' vastu ära kasutama. Kaudsete tõendite järgi on ta tundetu, külmavereline mõrvar, kellele kõik on ükspuha ning inimelu pole krossigi väärt. Ka tema vastus küsimusele, miks ta araablase tappis, näib iseloomulik. Päike oli süüdi, laseb ta protokollida
Tulekahi Paavsti sekkumine. Galatea triumf, 1513 fresko Villa Farnesinas, Rooma. Tüüpiline naiseilu kujutamine kõrgrenessanssi perioodil. Kompositsioonis diagonaalide ristumine. Cupidod. Paavst Leo X portree kahe kardinaliga 1518 Kristuse taevasseminek 1519-20. Pinacoteca Vaticana, Rooma. (Raffaeli viimane töö). Kristus V- testamendi prohvetite vahel, all jüngrid. Kompa esiplaanil huvitavad figuurid. Emotsionaalne keha liikumine, kehad pöördes. Zhestikuleeriv noormees. Meeleliigutust väljendavad kehad. Kehad väljendavad omavahelisi suhteid. 7. Michelangelo (1475-1564), itaalia maalikunstnik, skulptor, arhitekt ja luuletaja, kelle kunstilised saavutused avaldasid tohutut mõju tema kaasaegsetele ja sellele järgnenud Euroopa kunstile. Ta oli väljapaistva kunstnikugeeniuse võrdkuju. Ta tegeles terve elu ka luuletamisega, viimastel eluaastatel ütles ta oma sonettides maailmast ja isegi oma kunstist lahti
" Nägelemine paratamatuna elunõudena, pahanduste muutumine kalliks mälestuseks teineteisest lahkudes - eks juhata juba selle kaksiksaatuse idüllisedki murdjooned Tammsaare inimkujutuse põhilisse problemaatikasse? Madalas tõsielus püsivate hingeliste antinoomilises paaripanekus oli nii siis Hansen- Tammsaare leidnud oma algelise proosakunsti lähtekoha. Selle vaatenurga omandanud, ei andunud noor kirjanik mitte taltsat abielulist leppimist või härrast meeleliigutust ülendava külarealismi epigooniks. Tema järgmine etteküündiv külasüzee osutab juba jõhkramat, tumedamat ja keerukamat kooselu mitmuses. ,,Kaks paari ja üksainus" on kasvanud materialistlik-deterministliku ilmavaate karmuses. Need A. Hanseni ,,kriipseldused Läänemaalt" - 1902. a. suvevaheajal paberile visatud metsaülemast õemehe juures Piirsalus - esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse
vesistunud silmade ees, mida tõttasid nüüd katma ja hõõruma mõlemad käed korraga. ,,Ometi hakkab see jälle," lausus ta siis endamisi. ,,Mis hakkab jälle?" küsisid õpilased. ,,Teie ei saa sellest veel aru, lapsed, teie pole veel sinnamaale elanud," ütles Slopasev nukralt. ,,Meie saame kõigest aru, kui teie seletate," vastasid poisid. ,,Ei, ei, lapsed," ajas Slopasev vastu, ,,enne Puskin, siis see." Jällegi hakkas ta kõnelema, aga enam ta ei saanud endist ekstaasi ega meeleliigutust kätte, nagu ei kõnelekski ta maailma suurimast ja geniaalsemast luuletajast. Ainult hääl katsus paar korda kuke moodi laulda, nagu see sündis ikka, kui Slopasev sattus tõelikku vaimustushoogu. Seda tühipaljast hääletempu võttiski vaim, kes piilus haampalgi taga, uue tõsise vaimustusena ja julges jällegi laskuda alla Slopasevi silmade ette karglema. Aga nähtavasti ajasid mehe selgemad silmad vaimule hirmu peale, sest ta tahtis ülepeakaela põgeneda, kuid takerdus ei
annaabi.ee 
