tunduda võib. Lihtne on üksnes kujutluspiltide loomine rahust ja õndsusest, aga ka siis, kui võõrvägede sõdurid ekslejat taga ei otsi, jääb pinnuks see igatsetud loodus, mis on vahel sulnis üksnes piltidel. Käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis.. Seda tegid sajad endised sõdurid pärast Teise maailmasõja lõppu. Nad ekslesid sihitult, proovisid leida väljapääsu, võidelda, aga lõpuks jäid neile üksnes metsad ja peiduurkad, meelekibedus ja teadmine, et nende saatus välismaailma ei huvita. Tõsi, isegi punkris saab kuusepuu, jõuluküünalde ja (südame)soojusega luua ilusaid hetki, aga igatsus rahu ja oma inimeste järele jääb. Võib tunduda kaunis ja romantiline ,,käia kuhugi jõudmata" ja ,,minna midagi nõudmata", aga need on vaid sõnad. Kõik vajavad sihti ja päris oma kohta, kus olla nii, nagu parasjagu hingele vaja. Kuidas tulla toime üksindusega, kui tahaks lähedust ja kuidas teistega, kui tahaks rahu? Need
Spenceriga. Viimane noomib Holdenit, suunab teda mängima reeglite kohaselt ning rõhutab õpingute tähtsust. Holdenil on teatud lugupidamine vana mehe vastu, kuid samas on näha tema põlgust täiskasvanute suhtes, sest kuigi ta annab mõista, et nõustub Spenceriga, naeruvääristab ta mõttes mehe sõnu. Holden tunneb end üksiku ning võõrandatuna, nagu kogu maailm oleks tema vastu. Arvestades asjaolusid, et ta on arukas poiss, pärit privilegeeritud New Yorgi perekonnast, võib tema meelekibedus õigustamatuna tunduda. Holden on ehitanud enda ümber psühholoogilise raudrüü, kaitsmaks teda maailma keerukuse eest. Lõik, milles Holden paljastab raamatu pealkirja päritolu, on ilmselt tuntuim. See leiab aset pärast Holdeni tagasipöördumist oma korterisse. Nad räägivad Phoebe'iga, tülitsevad ning seejärel lepivad. Kui Phoebe küsib, mida Holden oma eluga ette kavatseb võtta, manab Holden sellise võrdkuju, mis näitab tema kujutelma ideaalsest lapsepõlvest ja tema rolli
kogemusi vägivaldse ja joodikust abielumehega. Küla ja elu armul: naiste kaebelaulud Paljudes kaebelauludes antakse naise kannatusele konkreetne, rasketele elutingimustele viitav seletus. Naise elutingimusteks on pere, kuulumine kas isa, venna, mehe või poja poolt kaitstavasse rühma. Töötada tuli palgalisena, või kui oli liiga nõrk siis kerjama. Kõige tuntum ja kaunim kaeberuno tüüp, nö "lagle-eleegia" kujutab mööda küla ringikäiva paluja-naise tundeid. Selles puudub meelekibedus, samuti enesekesksus. Naise võrdkujuks on veelinnud ja väikelinnud. Osades runodes tõuseb esile ka viha ja meelehärmi. Indiviidi tunded, traditsiooni kanal Suur osa lauludest on kollektiivne luule, mitte raportid indiviidi ainukordsetest elukogemustest. Leskede mure, orbude tusk, miniate viha ja pettunud abielunaiste meelekibedus. Traditsiooni üleindividuaalsus kaitses naist, kui ta laulis rasketest asjadest ja ebameeldivatest tunnetest
Mülleri põhimõte oli selline, et jutlus peab olema emakeelne. Jutluse üldlaad: esimese osa jutlustes ei toimu mõtte liikumist, tõlgendatakse kirikulaule kordamise meetodit kasutades. Valitseb Vana testamendi süngus. Teises osas mõte muutub, teksti tuuakse antiikkirjanikke mõtte liikumine. Inimese olemuse juurde jõudmine. KV: Mülleri jutlus on ühe õpetaja kannatuslugu, mis on täis tagakiusamist, valu, pessimismi. Meeleolult jaguneb kolmeks: 1) meelekibedus 2) inimelu tühisuse tajumine, 3) hääbumine, tuimus, ükskõiksus. Mülleri surmafilosoofia: inimese põhiolemus on see, et ta peab ära surema. Müller samastab surma ja kuradi. Kristlane ei tohi surma karta ega ka näha. Kuradist saab end eemal hoida Jumalat kiitvate laulude laulmisega. Karistuse kese ei surm, vaid meeleparandus. Toob oma jutluses traditsiooni eelkäija välja: Lutheri. Tema auditoorium on üldjuhul lihtsate ametite esindajad ja ega nad suurt teda mõista jah. 5. 17
naljakad juhtumised. Ühiskonnakriitika vastu võitlemine. 1749 ilmus Fieldingi tähtsaim romaan ,,Tom Jones" ehk ühe leidlapse lugu. Siin on talle eriti tulnud näitekirjaniku kogemus, mis talle muidu kasu ei toonud. See võimaldas tal põimida karakteri ja süzee ilusaks tervikuks. On öeldudki, et ,,Tom Jones" on 18.sajandi Inglise valgustuskirjandusest üks harmoonilisemaid romaane. Teos on samuti humoorikas, mõnikord kohati satiiriliselt terav, Fieldingi huumorist puudub igasugune meelekibedus. Teos on ülesehitatud proportsioonitundega. Fieldingit loeti veel 19.sajandi keskel agaralt. Ta kasutab oma kangelaste loo jutustamiseks hästi keerukat süzeed. Tuleb ette igasuguseid seiklusi, mis teevad teose põnevaks. Sellisel teosel on mitu liini ja teda seob tervikuks reis. Ja see ei ole merereis, vaid reis mööda Inglismaad. Topograafilise romaani alge. Fielding on see, kes otseselt osutab Cervantesele ja tema kaudu ka laiemas plaani kelmiromaanile.
annaabi.ee 
