Briti õhukaitsealuseks olid Kuningliku Lennuväe hävitajad, mida toetasid radarisüsteem RDF (radio direction finding), vaatlusjaamad, õhutõrjekahurite patareid, õhupallitõkked ja rida tsiviilkaitse vahendeid. Ülemjuhatajaks määrati lennuväemarssal Sir Hugh Dowding, kes oli olnud võtmefiguur Briti lennuväe hävitajateüksuste loomisel 1930. aastate lõpul. Samuti oli ta keeldunud saatmast Briti hinnalisi lennukeid appi Prantsusmaale 1940. aasta mai- ja juunikuu meeleheitlikes lahingutes. Selle otsuse pärast langes ta mõningase kriitika alla, kuid tagasivaates on selge, et Dowding toimis õigesti, hoides hävituslennukeid ja piloote Suurbritannia kaitsmiseks. Nende saatmine lootusetusse lahingusse olnuks niigi nappide ressurssside raiskamine. Briti hävitajad olid jagatud neljaks komandogrupiks. Rünnaku pearaskust tuli kanda 11.grupil, mis baseerus Kagu-Inglismaal ja allus viitsemarssal Sir Keith Parkile. Britid olid 1930
kilbimüüri ees. Hobune, olgu ta kui tahes treenitud, ei suuda sellisest tõkkest läbi murda. Teine rivi kasutab siis oma odasid, et minema tõrjuda või tappa toppama jäänud vastased. Selline taktika võis kindlasti osutuda väga effektiivseks, eriti halvasti distsiplineeritud vaenlase ratsaväe vastu. Kui sellises grupis juhtuvad olema ka vibukütid, siis on tulemus ilmselt täiesti hävitav. (Ibid) Kera (lisa 10) on ringikujuline kaitsetaktika, mida kasutati meeleheitlikes olukordades. Tavasõdurid moodustavad ringi, seljaga üksteise poole ja vibukütid ning ohvitserid on ringi sees. See võimaldab üpris effektiivset kaitset isegi kui armee on lahingus tükkideks jagatud ja nõuab väga head ettevalmistust ja üksiksõdurite distsipliini. (Ibid) Vegetiuse seitse armee paigutusviisi enne lahingut: 1. Tasasel väljal on tsentrum paigutatud keskele, tiivad külgedele ja reserv taga.
Pühajärve mõisas 1841 aasta septembris. Ajalukku läinud nimega ,,Pühajärve sõda". Väiksemaid vastuhakke oli veel. Küik vastuhakud suruti sõjaväe abiga küll ajutiselt kõik maha, aga talurahva rahulolematus oli endiselt väga suur ja allandus õigepeatselt. Vallandus siis usuvahetusliikumise (1845-1848) nime all see vana vimm. 1844. Aastal toimus järjekordne viljaikaldus, sellele järgnes näljahäda. Lisaks veel erinevad loomataudid ja ka järgnev talv oli eriliselt rets. Meeleheitlikes tingimustes hakaksid levima kuulujutud, nt ,,et need talupojad, kes lähevad üle keisri usku, saavad maad". Talurahva esindajad läksid Riiga asja selgitama, jällegi riia valitsus keelas Riias käimise ära aga mainiti, et kes usku vahetada athaavd, neid ei keelata. Mainiti et vahetus peab toimuma lähimas õigeusukirikus, mida oli ainult 5-6 kogu eesti alal, enamus peipsi ääres. 1845 aastal riia piiskop hakkas seda talupoegade usuvahetust toetama, tegi omapoolset kihutustööd. Alates 1845
annaabi.ee 
