Seal ümbrikus oli õpetaja viimane palk. Selle kätte saades hakkas õpetaja Indrekuga rääkima kodumaast, keelest ja armastusest. See viimane pani Indrekut mõtlema. Nimelt õpetaja ütles,et hoia selle nime meeles mida armastad, ja Indrek mõtles mida ta siis armastab. Ta mõtted viisid Ramildale ja tassi kõrvadele. XIV Indreku mõtet segas uksekell, mille avades tuli sisse üks nendest inimestest kellest härra Maurus oli hoiatanud. Nimelt Mäeberg, kes tuli härra Mauruselt raha küsima. Mäeberg oli ühe silmaga, mis tegi Indrekule talle valetamise raskeks ja Indrek hakkas temaga juttu rääkima. Kuna Indreku seltskond pakkus Mäebergile meelelahutust, siis kutsus ta Indreku endapoole, mida Indrek ka tegigi. Seal kohtus Indrek majapidajannaga Liisiga, kes aitas Mäebergil maja korras pidada. Kui Indrek oli seal mõnda aega käinud, siis pani Mäeberg tähele, et Liisile meeldib Indrek ja sellest hetkest alates ei tahtnud Mäeberg Indrekut oma majas näha
- Jürka tõi isegi majja naise, muidugi Mauruse teadmata, kuid millest ka direktor peagi teada sai, sõimas Jürkat hulluks, kes teeb tema esimese järgu õppeasutusest litsimaja - Ollinu tahtis Jürkaga omavahele jääda ja asju nelja silma all klaarida, Maurus viis kõik poisid eemale kaugematesse tubadesse, et nad midagi ei kuuleks - hiljem selgus et Ollino ja Jürka kaklesid, sest mõlemal olid silmad sinised, lauajalg viga saanud ja 2 tooli katki - pärast kaklust oli Jürka valmis Mauruselt vabandust paluma, mida ta ka tegi, hiljem Jürka kirus, et Ollino ta tuimaks lõi, kuid Ollino kõndis ringi nii, nagu poleks midagi juhtunudki ja tema oleks vaid oma kohustust täitnud - tuli ka uus erimeelsus, seekord Molotoviga, kes ilmus tundide eest kohatul ajal raha nõudma, raha talle ei antud, sest palga maksmise päev oli alles ülehomme, mispeale Molotov toole põrandale puruks viskama hakkas, hiljem murdis ka riidevarna pulki
Härra Maurusel pole aega, sest tema on vana. Vanadel pole kunagi aega, surm seisab nende ukse taga. Sellepärast ruttu!" Viimased sõnad hüüdis ta poistele tagant järele. Aga vaevalt olid nad tänaval mõne sammu astunud, kui nende selja taga välisukse kell kõlises, millele järgnes direktori hääl. ,,Kopfschneider! Kopfschneider!`` karjus ta. Poisid läksid tagasi, lätlane ees, eestlane kannul. ,,Aga kas teil raha on, et seal maksta?" küsis direktor. ,,Miks ei küsi te härra Mauruselt raha, kui lähete hotelli? Ikka küsida, ikka küsida. Küsida võib ikka. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi. Teie olete suurem ja targem, teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa," pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. ,,Kui puudu peaks tulema, siis on veel see
annaabi.ee 
