Narva kultuur sai alguse 5000 eKr. Pmst on tegemist küllaltki primitiivsete savinõudega. Arvatavasti võimalus, kuidas savinõud tehti, oli pika savist rea/lindi tegemine ja sellest keerutati kokku nõu (küllaltki väikesed nõud). Ornamendid/kaunistused olid ebakorrapärased. Kõik järeldused on tehtud kildude põhjal, täielikult pole säilinud. Jätkuvalt elati siseveekogude ning rannikualadel. Tegevusalad: küttimine, korilus, kalandus. Matusekohad asulatest kaugemal. Kammkeraamika saab alguse aastal 4000 eKr. Savinõu kuju oli enam-vähem sama, kuid savi kvaliteet paraneb. Lisandub põlluharimine, sest on leitud nii odra kui ka nisu õietolmu terasid. Siiski polnud põlluharimine peamine, vaid erandlik tegevusala. Sellest perioodist on pärit merevaigust valmistatud ripatsid. Ripatsid kujutasid loomi. Merevaigu kasutamine viitab kaubandusele lõunapoolsete aladega, kust kardetavasti tulid ka nisu ning odra seemned.
Kammkeraamika Tüüpiline kammkeraamika arvatavasti 4000 eKr, oletatakse ka elanikkonna mõningast siiret Eesti aladele Karjala aladelt. Terava otsaga anumad ja väikesed lamedad liuad Leitud umbes 50 asulakohta, siseveekogude ja ranniku lähedal. Tuntumad Riigiküla Narva jõe ääres, Akali, Tamula jt. Esimesed kindlad tunnusmärgid elamutest. Kergelt maapinda süvendatud vaiehitised Matuseid teada rohkem. Esineb asulakohtadesse matmist, Lääne-Eestis eraldi matusekohad. Hauapanuseid rohkem, sh ehteid, kujukesi, merevaiku, tööriistu, täheldatavad rituaalide jäljed. Haudadesse ei maetud kõiki kogukonna liikmeid Nöörkeraamika Hilisneoliitikumis levinud laial ala Euroopas Eestis algus dateeritud leidude põhjal umbes 3000 eKr, täpne dateering hilisemast perioodist 2500 eKr. Laia leviku tõttu on oletatud, et nöörkeraamika kultuur levis koos inimrühmade liikumisega, samas ei ole ulatuslikku sisserännet Eestis tõestatud
uustrükk 1584, David Dubberhi volikiri 1586, Jesuiitide teated 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusest, Dionysius Fabriciuse kroonika 1611, Franz Nyenstede kroonika 1609/1611, Tallinna sinod 1627, Johannes Gustlaf 1644 jne. Kokkuvõtvalt Kirjalikud allikad loovad diakroonilise silla läbi sajandite, annavad hilisemale pärimusele sügavama ajalise dimensiooni, näitavad nähtuste püsivust. Teavet on palju rohkem: ka teised rahvausu valdkonnad, paikadest iseäranis kabelikohad, ristid, matusekohad, ka sellised looduslikud ohvrikohad, mille puhul pole juttu puudest. Teabe iseloom: enamjaolt üldine taust, harvem andmeid konkreetsetest paikadest. Rahvaluule allikad Intensiivsem kogumistöö algab 19. Sajandi II poolele, kogujaiks õpetlased, kaastöölised Teave pühapaikadest enamasti järgmistes kogudes: Jakob Hurda kogu 1860-1906 (H), Matthias Johann Eiseni kogu 1880-1934 (E) jne. … muud allikad, vaata õisist Tänaseni säilinud suuline teave
annaabi.ee 
