jutustuse põhitasandil: neis esineb sageli tüütuid täiskasvanuid, kellele vastanduvad ettearvamatu käitumisega fantaasiaolendid. Näiteks loos pagarist käib pagaripoes iga päev pirtsakas tädike, kellele kõigepealt vastandub taignast valmistatud leivapoiss ning kui kohkunud tädike enam poodi minna ei julge ja endale ise leiba hakkab tegema, tekib küpsetuspannile mitte leib, vaid mouk. Tädikese alla neelanud, ta "matsutas ja lendas aknast välja" - kuu peale, oma ema juurde. Opositsioon suletus-avatus ilmneb eriti teravalt. Negatiivsed tegelased on sageli seotud väikeste, kinniste ruumidega, neile vastanduvad aga piiramatult liikuvad tegelased (mouk sealhulgas). Kai filmistsenaariumis "Tubli kilu" tuleb kilu merest, "ujub mööda jõgesid ja järvesid /---/ läheb kraani kaudu tuppa," et päästa oma konservikarpi pandud abikaasa. Ta leiab oma naise külmkapist ja peab tema
kippusid laulud peale. ,,Lalallallaa, lalallallaa!" hüüdis ta iga natukese aja pärast mööda suurt tuba kõndides, nagu annaks ta mingisugusele nägematule laulukoorile tooni kätte. Varsti sattus ta poistele rääkima iseendast ja poolakatest, kinnitas, et ka Slopasevi soontes voolab poola verd ning et pooled venelased polegi venelased, vaid poolakad. ,,Need on ülejooksikud, äraandjad, sest meie oleme võidetud rahvas, orjastatud rahvas," seletas ta ja matsutas nõutult suud, vahtides kartlikult ringi. ,,Sellest ei tohi rääkida," ütles ta. ,,Teie, eestlased, ei tohi ka sellest rääkida, et olete orjastatud. Aga teil on kergem kui meil poolakatel. Teil pole õieti midagi viga, sest teil pole keelt ega kultuuri, aga kus meie keel ja kultuur! Esimene Euroopas, esimene ilmas!" Jälle matsutas ta suud, nagu maitseks ta nõnda seda esimest kultuuri. ,,Teil polnud midagi, aga nüüd saate midagi, sest vene keel ja kultuur on ikkagi midagi
ometi tegelda ka hermeetikaga, kui oled ainult vaimuliku kohtu -kuninglik prokurör, kelle palk on aastas kolmkümmend Tours'i taalrit. Ainult kõnelgem tasa.» Sel silmapilgul ulatus Charmolue teritunud kõrva mingi matsutamine ja närimine kolde all. «Mis see on?» küsis ta. Oma redus tüdinenud ja igavust tundev skolaar oli leidnud vana leivakontsu ja hallitanud juustuviilaku, kohe nende kallale asunud ja oma lohutuseks einetama hakanud. Et ta väga näljane oli, siis matsutas ta närides kõvasti iga pala, ja see ajaski prokuröri ärevile. «See on mu kass,» ütles ülemdiakon kähku, «sööb hiirt.» Seletus rahustas CharmolueM. «Tõepoolest, magister,» vastas ta aupaklikult naeratades, «kõigil suurtel filosoofidel on oma koduloomad olnud. Mäletate, mis Servius * ütleb: Nullus enim locus sine genio est.» Dom Claude, kartes mõnda uut koerustükki Jehani poolt, tuletas oma auväärt õpilasele
annaabi.ee 
