Paljud neist omasid vappi juba kodumaal. Tänu nendele rikastus siinne vappide valik näidetega saksa, prantsuse ja soti heraldikast. (Saare 2006, lk 63) 18. sajandi teisel veerandil tekkis taas vajadus korrastada aadelkonna koosseisu, sest mõisate omamise kaudu üritasid mitteaadlikud imbuda aadlike sekka. Aadliseisuse korrastamiseks andis keskvõim siinsetele rüütelkondadele õiguse ise koostada aadlike register. Rüütelkondades moodustati aadlikest matriklikomisjonid, kes vaatasid läbi aadlikuks peetava isiku diplomi. (ibid, lk 64) Peeter I pani aluse Vene aadlile aastatel 1721-1722. Peeter I algatatud heraldiline tegevus jäi aga lühikeseks, kuna peale tema surma saadeti tema poolt soositud itaalia krahv Franzisco Santi, kelle poolt juhitud vappide osakond kujundas tiitliaadlike vappe, saadeti asumisele Siberisse. 18. ja 19. sajandi sündmused ning heraldiliste traditsioonide muutumine mõjutasid mõnel juhul ka vanade vappide omanikke
1722 aastal asuvad Rootsi valitsuse ajal riigistatud mõisate tagastamist korraldama kohalikest aadlikest moodustatud restitutsioonikomisjonid. Kogu mõisate tagastamise keeruline protseduur teostatakse kolme aastaga. Matrikkel 18. sajandil võis maaomanikuks olla vaid aadel. Seoses sellega oli vaja kindlaks määrata, milliseid suguvõsasid ja perekondi pidada aadlikorporatsioonide liikmeks. Selleks moodustati Balti kubermangudes matriklikomisjonid. Matriklitesse kanti Eestimaal üle 120 perekonna, välja jäid mõisaid rentivad uusmõisnikud. Aadlimatriklisse kuulumine andis võimaluse saada ameteid kohtu-, politsei- ja kirikusüsteemis. Hernhuutlased 1726. a jõudsid Saksamaalt Eestisse esimesed vennastekogude jutlustajad. Hernhuutlaste püsivamaks keskuseks Liivimaal kujunes Volmari Põhja-Lätis, kust hakati uut õpetust levitama. Innukale kihutustööle pakkusid soodsat pinda meie
Rüütelkonda kuulumise eelduseks oli rüütlimõisa omanikuks olemine. Rüütlimõis on mõis, mis kuulus aadlikule. Rootsi ajal said teatud tingimustel rüütlimõisa omanikuks ka mitteaadlikud. Rüütelkond polnud Rootsi ajal kindlapiiriline ja liikmelisuse kohalt oli teatav hägusus. Rüütelkonnad koostasid aadlimatriklid – rüütelkondadesse kuuluvate isikute nimekiri. 1720.a II poolel algas aadlimatriklite koostamine, töö viidi lõpuni sajandi keskpaigaks. Moodustati matriklikomisjonid, kes pidid sellega tegelema. Matriklite valmimine tähendas seda, et rüütelkonnad olid suletud seisuslikud korporatsioonid. Rüütelkonna olulisimad institutsioonid on maapäev (kohale pidid tulema kõik rüütelkonna liikmed, hääletada ja sõna võtta võisid vaid rüütlimõisa omanikud) ja maanõunike kolleegium (12 maanõunikku, Saaremaal 6, pidevalt tegutsev kolleegium, maanõuniku amet eluaegne). Rüütelkonna poolt vastu võetud otsused olid
annaabi.ee 
