on nn „hea“ kogemus selles mõttes, et algul pead muudkui kindlustusele maksma ja siis kui midagi juhtub, öeldakse, et see pole see asi ja rahaga on kööga. Näide 3 OÜ Agar Pagar hakkab leibu küpsetama. Idee on valmistada neid võimalikult käsitöönduslikult ning tootmisprotsesse mehhaniseeritakse vähe. Antud ettevõtte sihtturuks on toitlustusettevõtted, kes ei soovi oma klientidele pakkuda masstootena valminud, vaid hoopis eriretsepti järgi valmistatud leiba. Pakume kliendile võimalust teha koostööd oma retsepti välja töötamiseks, mida teised toitlustusettevõtted kasutada ei saa. Erinevate lisanditega (seemned, pähklid, kliid, rosinad, köömned jms) on võimalik leiva maitset varieerida. Toote valmistamiseks on vaja ahju, erinevaid anumaid ning aluseid tooraine mõõtmiseks ja hoidmiseks, taina sõtkumiseks ja kerkimiseks, ahju panekuks ning
tema reaktsiooni, lisades lubiaineid. Nõuetekohaselt toodetud kasvupinnas on kasutamiseks valmis nii, et haljasala rajamise ajal ei ole enam vajadust kasvupinnast täiendavalt puhastada prügist või muudest kõrvalsaadustest. 5.1. Kasvupinnase kvaliteedinäitajaid Kasvupinnas peab täitma oma funktsiooni ja vastama tootja ja tarbija vahel kokku lepitud kvaliteedikriteeriumidele, kui tegemist on klienditootega. Masstootena valmistatavad kasvupinnased aga peaksid vastama teatud kindlatele omadustele, mis peavad võimalikult täpselt vastama tootepassil kirjeldatule. Kahjuks on Eestis väga vähe ühtlaste omadustega kasvupinnaste tootjaid; põhiliselt pakutakse põhitegevuse kõrvalsaadusi, nagu näiteks ehitusplatsidelt kooritud muld. Toodetakse ka erinevaid komposte (vt punkt 10 ). Kasvupinnase kvaliteet ei olegi üheselt määratletav, sest pole olemas ei head ega halba kasvupinnast
Strinati juhib tähelepanu vajadusele teha vahet massikultuuril ja popkultuuril: “Kõige lihtsa- malt öeldes on massikultuur populaarkultuur, mida toodetakse masstootmise tööstusliku tehnoloogia abil ning turustatakse kasumi saamiseks tarbijatest koosnevale masspublikule. See on kommertskultuur, massturule tehtud masstoode. Selle kasvu tõttu jääb aina vähem ruumi kultuurile, mis ei too raha sisse ning mida ei saa teha masstootena massturule, näiteks kunst ja rahvakultuur” (Strinati 2001: 32). Samas teoses viitab Strinati ka asjaolule, et erinevused popkultuuri ja kõrgkultuuri vahel ei ole tegelikult sugugi nii silmatorkavad või staatilised kui sageli väidetakse: “On huvitav jälgida, kuidas populaarkultuuri ning kunsti või massi-, kõrg- ja rahvakultuuri vahele tõmmatud piirjooned lakkamatult hägustuvad, vaieldavaks muutuvad või liiguvad” (Strinati 2001: 79).
annaabi.ee 
