Teda ümbritsev keskkond on sageli esitatus grotesksena, kõrvaltegelased on üldistatud tüüpkujud (Mees, Tööline), kes tihtipeale käituvad nagu marionetid. Eelistatult kujutatakse põlvkondade vastuolusid ja klassikonflikte. Tegevuseaeg ja ruum on enamasti abstraktsed. Stiili kujundavad järsud kontrastid, ekstaas ja paatos. Peategelase pikad lüürilised monoloogid vahelduvad lühilauseliste telegrammistiilis dialoogide ning suurte massistseenidega. Juba tekstis etendavad tähtsat rolli visuaalsed teatrikujundid. Ekspressionistlikele teatrilavastustele on tunnuslikud teravad rütmid, massid ja kõnekoorid. Näitlejate liigutused on järsud ja nurgelised, kõne paisub sosinast karjeiks. Lavakujunduses mängitakse valguse ja varju ning värvikontrastidega, tinglikkust suurendavad ebasümmeetrilised vormid ja viltused jooned. Saksa teatris sai ekspressionism alguse Walter Hasencleveri näidendiga ,,Poeg", mis
teksti peaks ette kandma, lavastaja funktsioon polnud oluline Valgustusaeg – 18. saj, esitati realistlikkuse ja loomulikkuse nõuet, teater peaks olema elulähedane, 60-aastane ei peaks last mängima (nt enne oli ampluaasüsteem, kus 1 näitleja terve elu samas rollis) Misansteem – pr k lavale pandud, nt näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Lavastajateater – Saxe Meingeni hertsog Georg II oli esimene lavastaja- produtsent, hakkas massiliselt töötama massistseenidega, antiigi taaslavastamisega ja tekstide lavastamisega tekkis eristav nihe, et lavastused pidid olema antiigitäpsed 8. Tegelane Põhimõtted, mille alusel tegelane luuakse: personifikatsioon – isikustatud idee v nähtus mask – commedia dell'arte tüüpkuju ampluaa – tüüptegelane melodraamas ja operetis, näitleja ''amet'' tüüp – üldistatud tegelane, täidab kindlat funktsiooni, tüüpkuju karakter – mitmeplaaniline ja dünaamiline tegelane
Klassitsistlik teater oli tekstitäpne, keskendus retoorikale ja dokumentatsioonile, selle näitleja mäng oli kodeeritud (zest, miimika, intonatsioon), kus rolli ei elatud iga kord läbi; olid esinäitlejad; lavapilt vastas üldskeemile (suured lavasõbrad otse laval kommenteerimas), samas polnud läbitöötatud lavakujundust, see oli üheplaaniline. Esimesed lavastajad olid 19.saj Prantsusmaal. Valgustusaeg 18.saj nõuti realistlikkust ja loomulikkust. Omane proosadialoog. Lava täideti massistseenidega. Valiti realistlikud näitlejad, kes pidid meenutama kehastatavat tegelast. Jätkus ampluaasüsteem. Proovide arv kasvas. Lavategevus kooskõlastati. Tegelased hakkasid liikuma tekstist teksti. Misanstseen näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis. Nt milliseid gruppe näitlejad moodustavad ja mis tähenduse see loob? Lavastaja roll valgustusajal lavale panija, inimene või assistent, kes vaatas saalist, kas inimesed on laval õigesti ega varja üksteist
annaabi.ee 
