Eriti suur pidu oli igal kevadel, veinija viljakuse jumal Dionysose auks. Peokäigus korraldati rongkäike, kontserte ja etendusi jne. Põhisündmusteks olid tragöödia etendused (amfi teatrites). Need jutustavad jumalate elust ja saatusest. Kujunes välja klassikaline vanakreeka tragöödia, milles olulist rolli mängis ka muusika. Tragöödiaid kirjutasid kuulsad poeedid, ja enamus teksti kanti ette lauldes (muusika+poeesia). Etendustel osales koor, maskeeritutena satüürideks (kandsid soku sarvi), et saateks mängiti ka pille. Paljud muusika terminid ulevad vanakreekast. Kreeklased pidasid tragöödiaid kõrgemaks kunstiks, sest seal liitusid mitmed kunstiliigid (nt.muusika, luulekunst, näitlemine). Tuntuim eepos ,,Kuningas Oidipus". VanaKreeka tragöödia sai hiljem eeskujuks ooperile. Ka VanasRoomas oli muusika tähtsal kohal. Eriti armastati pillimängu ja sageli esinesid terved orkestrid
Gorgibusele tüdrukute käitumine ei meeldinud, andis neile valiku kas lähevad kloostrisse või on järgmiste kosilastega nõus naituma. Madelonile ja Cathosele ei olnud meelt mööda kumbi variant, sest nende arvates pidi kosilane olema selline nagu mademoiselle de Scudéry raamatus. La Grange ja Du Croisy olid sellise käitumise tõttu väga solvunud ning soovisid tüdrukutele kätte maksta. La Grange tegi plaani, milles oma ja Du Croisy teenrid saatis tüdrukutele kosilasteks, kuid maskeeritutena. Kõik sujus väga hästi, kuna teenrid markii De Mascarille ja vikont De Jodelet olid suurepärased näitlejad ning nende endi karakter haakus etendavate omadega. Nad esinesid täpselt vastanditena oma peremeestest olid ülimalt viisakad, galantsed, teravmeelsed, poetasid igale poole lembesõnu ning oskasid tüdrukutele meeldejärgi olla. Lõpuks otsustasid noormehed neiud linna jalutuskäigule kutsuda, kuid nood pidid kodus olema. Selle asemel hoopis
panevad kaks tütarlast proovile eesmärgiga tõestada, et kõik naised on truudusetud. Noored ohvitserid Ferrando ja Guglielmo kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad maskeeritutena tagasi, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada. Nad kaotavad kihlveo ja loo mooraliks lõpus saab see, et naised on sellised nagu nad on ja rumalad on mehed, kes oootavad neilt midagi muud. Osades olid Heli Veskus(Fiordiligi), Helen Lokuta(Dorabella), René Soom(Gulielmo, Fiordiligi armastatu), Urmas Põldma(Ferrando, Borabella armastatu), Priit Volmer(Don Alfonso, vana filisoof) ja Kristina Vähi(Despina, teenijanna). Lavastaja on Walter Sutcliffe ja dirigeeris Jüri Alperten.
Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on esmakordselt haneksolija tõstetud kaevukoogu peale. Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel. Üksikud kadrinaised Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõne päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga arhailise tagamaaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant, kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liikuda ringi koos kadriperega, vokk või kedervars võis kuuluda kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidseid päikese sümboleid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva
Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud. Üksikud kadrinaised Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant - kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed
Ilmselt oli see väga tähtis kõne, kuna välja lülitatud telefonile saab helistada ainult Jumal. ,,Cosi fan tutte" räägib noorohvitseridest Ferrando ja Guglielmo, kes kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Vanem filosoof don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad tagasi maskeeritutena albaanlasteks, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada. Kumbki naine ei ole võõrastest huvitatud ja soovivad tungivalt, et nad lahkuksid. Teenijanna (don Alfonso lubas kotitäit kulda, kui teenija teda aitab) üritab neidusid veenda, et see väike kõrvalehüpe ei ole midagi. Mehed võtavad ,,mürki" ja mängivad surnut, et näha naiste reaktsioone. Naiste kiindumus hakkab muutuma üle armastuseks ja lõpuks annab Dorabella järele, ise teades kui valesti ta käitunud on. Fiordiligi
annaabi.ee 
