lihtminevikus. Novelli tegevuses toimuvad pausid ehk ellipsid: sündmuste kulg peatub, kui tegelased meenutavad oma mälestusi. Loo jutustaja on heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu, esineb palju ka kahekõnet, seega pole tema roll väga suur. Siiski suunab jutustaja lugeja hinnanguid tegelaste suhtes, näiteks iseloomustab vanatädi jutustusi ,,Aga vanatädi jutus oli midagi rusuvat". Lugeja arvabki, et vanatädi on negatiivne tegelane oma rõhuvate ja masendavate mälestustega. Võib öelda, et tegu on nn kõiketeadva jutustajaga, kellel on juurdepääs kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, samuti on jutustaja usaldusväärne. Kõige paremini suhtub jutustaja peategelasse Jaani, kes kõikides olukordades käitub tasakaalukalt ning rahustab ka oma kaaslast Margitit. ,,,,Ära nüüd... Mis sa kogu aeg kaebled," lohutas Jaan". Jutustaja ise ei ole tegelane. Sündmused on Jaani vaatepunktist fokuseeritud, jutustaja annab
ning valdavalt maailmaainelisi proosateoseid. Autori loomingus on tähtsad maa ja rahva saatuse kujutamine, samuti ajaloomälu lahtikirjutamise ja mineviku jäädvustamise missioon. Mats Traat on viljelnud mitmekülgset filosoofilist, loodus- ja isamaalüürikat, milles avaldub küps elulhoiak. Proosateose põhiteemad on eestlaste saatuse kujutamine maaelu ajaloo kaudu ja inimese teisenemine muutuvas ajas. Ühiskonna kriitiline paatos ja masendavate olude kujutus ühendub kõlbelisuse ja traditsiooni väärtustamisega. Keskne teema on eesti maaelu olevik ja minevik. 1.Noorpõlv ja haridustee Mats Traat sündis 23. novembril 1936 aastal Palupera vallas. Ta lõpetas 1957 aastal Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi. 1964 lõpetas ta Moskvas Gerki-nimelise Kirjandusinstituudi ja 1969 sealsamas kõrgemad filmilavastajate ja stsenaristide kursused. Mats Traat töötas 1965-1968 toimetajana ,,Tallinnfilmis". 1970
1958.a. kanti Helsingis Tauno Hannikaineni juhatusel ette tema V sümfoonia ning samal aastal valmis tal Jyväskylä Ülikooli tellimusel "Õnnistamiskantaat" ülikooli 25.a. juubelipidustusteks, kus see kõlas samuti Tauno Hannikaineni juhatusel. 1954.a. valmis Tubinal üks tema kõige väljapaistvamaid helitöid - VI sümfoonia. Tubin, kes elas tol ajal sügavalt läbi kommertsiaalse dzässmuusika levikut, kartis, et see võib hävitada klassikalise muusika põhiväärtused. Nende masendavate mõtete tulemusel valmis tal VI sümfoonia, milles on kasutatud dzässielemente ning kus kaasaegsete tantsude rütmid on omandanud groteskse väljenduslaadi. 1940-te aastate lõpus Tubina muusika ettekanded Eestis keelustati, sest keeldus tulemast Eestisse tagasi. Alles 1956.a. esitati Tallinnas Tubina V sümfoonia. 1959.a. tegi "Vanemuise" teater Tubinale ettepaneku "Krati" lavastamiseks, millega seoses Tubin taastas "Estonia" põlemisel hävinud "Krati" partituuri. 1961.a
lootuste hääbumist ka Eestis. Kunstnikkond suutis siiski säilitada oma saavutatud vabadused ja kohati neid isegi laiendada. Nooremate kunstnike loomingusse tuli uuesti ümbritsev tegelikkus, mida tajuti ängistavana või veidrana. Skulptuuris olid muutused aeglasemad, sest see kunstiliik on alati rohkem sõltunud ametlikest tellijatest. Arhitektuuris asendus stalinistlik stiil labastatud funktsionalismiga, mis ujutas ka Eesti üle masendavate ühetaoliste kastmajadega. 28) EESTI KUNST 1975-1990 Eesti 1970. aastate maalikunstis kujunes oluliseks hüperrealism. Nagu Läänes, nii oli ka Eestis hüperrealismi üheks allikaks popkunst. Lisaks Lääne hüperrealismiga sarnasele jahedusele ja objektiivsusele oli eesti hüperrealismil ka ühiskonnakriitiline mõõde, sest see suunas märkama võõrandunud ja ohtlikku tegelikkust. Sellega erines hüperrealism varasemast eesti kunstist, veel enam aga erines see tehnika poolest
annaabi.ee 
