"Ojamölder ja tema minia" (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe "Eesti Postimees" praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud "Eesti Postimehe Õhtukõned", "Peruamaa viimane Inka", "Martiniiko ja Korsika" jm. Koidula kirjutas ja lavastas "Vanemuise" Seltsis näidendid "Saaremaa onupoeg" (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk" (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867). Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol
Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad ,,Enne ukse lukustamist", ,,Ainuke" ja ,,Tammiste küla ,,vesketondid"" (kõik 1868) ning hilisemast ajast ,,Loigu perenaine" (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni nime all avaldatud ,,Ojamölder ja temma minnia" (Tartu 1863, kannel 1864), ,,Perumaa wiimne Inka" (Tartu 1865), ,,Olesja" (1869), ,,Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased" (Tartu 1870), ,,Martiniiko ja Korsika" (Tartu 1874(; viimastes on saanud tugeva kõlavuse rõhutud rahvaste vabapüüdluste teema. Mahult küll proosaloomingust märksa tagasihoidlikum, kuid oma teedrajava tähenduse poolest väljapaistev on Koidula näitekirjaniku looming, samuti tema tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust
Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad ,,Enne ukse lukustamist", ,,Ainuke" ja ,,Tammiste küla ,,vesketondid"" (kõik 1868) ning hilisemast ajast ,,Loigu perenaine" (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni nime all avaldatud ,,Ojamölder ja temma minnia" (Tartu 1863, kannel 1864), ,,Perumaa wiimne Inka" (Tartu 1865), ,,Olesja" (1869), ,,Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased" (Tartu 1870), ,,Martiniiko ja Korsika" (Tartu 1874(; viimastes on saanud tugeva kõlavuse rõhutud rahvaste vabapüüdluste teema. Mahult küll proosaloomingust märksa tagasihoidlikum, kuid oma teedrajava tähenduse poolest väljapaistev on Koidula näitekirjaniku looming, samuti tema tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis
annaabi.ee 
