sisekaubandusest. Lihunikud hoolitsesid lihatoodete õige ettevalmistuse eest. Nad võtsid raha eest vastu ja valmistasid ette klientide loomi, kuid ühtlasi pidasid ka oma loomasid linna piirides ja müüsid neid edasimüüjatele. Köösnerid töötlesid loomanahku. Köösnerid ja lihunikud töötasid Risto Sulu mõlemad linna tööhoovis ehk marstall-is, sest töö eripära tõttu võis kostuda lärmi ja erituda ebameeldivat lõhna. Keskaegse Tallinna kaks tähtsaimat ekspordi- ja impordikaupa olid vastavalt teravili, mida veeti välja, ja sool, mida veeti sisse (Tallinn on ehitatud soolale). Soolakaubandusest saadi suurimaid kasumeid ja järelikult maksti ka suuremaid makse. Sadamas töötasid soola- ja viljakaalujad, kes pidid maksude jaoks fikseerima täpse koguse. Maarahvast linnaelanikkonna eluolu:
kordus mõningate eesti meessoost linnaelanike saksastumisel. Eestlaste saksastumine jättis omakorda jälje balti-saksa kultuuri, sulandades endas eesti ja saksa kultuuri erinevaid jooni (keel, kombed jne). Risto Sulu Vajalik söögi- ja joogipoolis valmistati linnapiiride sees või linnale kuuluvas linnasarases. Keskaegse Tallinna linnapiirides võis pidada koduloomi, samuti asus linna tööhoov ehk marstall linna sees. Linnasarases tegeleti põllumajandusega, puudujäävad põllumajanduslikud produktid saadi kohalikega kaubeldes. Esialgu toimis nn kliendi-patrooni süsteem, kus linnakodanikel olid omad kindlad tarnijad maapiirkondadest, kellega arveldati naturaalmajanduse tingimustes vahetuskaupadega. Hiljem keelustas Tallinna raad sedasorti tegevuse ja lubas edaspidi kaubelda ainult turul. Turu tarnijaid ja müüjaid sai Tallinna raad hõlpsalt kontrollida.
suuruselt pigem saalid) olid erinevalt elamutest reeglina võlvitud. Ka oli köetav saal (gildituba) siin vastandina elamutele tavaliselt suurem kui eeskoda. Keskaegse Talinna ühiskondlikele hoonetele olid omased just kahelöövilised saalid, mis leidusid (leiduvad) pea kõikides ühiskondlikes hoonetes. Oma väliskujult ning ruumide sisepaigutuselt sarnanesid elamutega isegi tollased töökojahooned, selle näiteks on Rüütli 10 paiknev relvakoda, mis kuulus keskajal Tallinna tööhoovi (marstall) koosseisu. Peale elamu pööningul asuvate aitade leidus Tallinnas veel rohkesti eraldiseisvaid aidahooneid, neist on samuti paljud hästi säilinud. Keskaegsed aidad olid reeglina kolme- või neljakorruselised võlvitud keldriga hooned, mille ülemised vahelaed olid puidust ning tugeva konstruktsiooniga. Trepiks kasutati aitade puhul kas müüritreppi või lahtist puutreppi. Aidad asetsesid tänava poole tihti mitte viiluga, vaid
annaabi.ee 
