aastaid pauku teha, neid oli lademetes. Hea, et hing sisse jäi." 1957. aastal lõpetas Tõrs Virumaa kaevanduskooli, töötas seejärel puu ja müürsepana Kundas. Juba siis, 17aastase noormehena, suutis ta Nõukogude võimuga tülli minna. "Kuna palka korralikult ei makstud, korraldasime poistega streigi," räägib Tõrs. "Panime rinda sildid "Tööd ja leiba", marssisime mööda linnatänavaid ja laulsime: "Jää vabaks, Eesti meri!" Õiglusenõudjad võeti kinni. Kõigepealt viidi nad Rakvere julgeolekusse, seejärel Tallinna Pagari tänavale. Sõber pandi viieks aastaks trellide taha, Tõrs sai üle noatera vabaks. Aga märk jäi külge. Läbi pika kadalipu õnnestus tal merekooli pääseda, see ära lõpetada ning ka mitmed aastad merd sõita. 1979ndal astusid aga laeva kaks kaabuga meest ja teatasid, et
me ühe hispaanialiku karnevali ja püüame suhelda kohalikega. Esmalt aga valmistasime endalegi karnevaliks uhked maskid. Õpetaja andis meile kostüümid. Me astusime tema ülisuurde kabinetti, mis oli täis maast laeni ruumilisi televiisoreid. Terve kabinett nägi välja nagu võimas Hispaania tänav. Telerites kõndisid inimesed ja ruum oli ehitud tänavalaternate ja erinevate paberkaunistustega. Tundus, nagu me oleks sattunud hetkega ühest riigist teise. Marssisime telerongkäiguga kaasa ja vestlesime kõigiga, kes meilt midagi küsisid. Esialgu tundsin mina end pisut hullumeelsena, kuna teadsin et oleme ju kabinetis vaid 3-kesi ja need kellega rääkisime ,olid televiisorid. Üsna pea aga harjusin ja tundsin end vabalt. See oli unustamatu kogemus. Tunni lõpus suudles õpetaja meid põskedele ja me jooksime vahetundi. Algamas oli kolmas tund ja mulle teatati, et kuna nende koolis on reegel, et alates 25
suhkur, vesi ning sinep. Suud sai loputada sooda veega, kus on vist soodat rohkem kui vett. Sellel päeval ei juhtunudki midagi ,,rõvedat"-toimus vaid oksjon, munade loopimine ja oligi päev läbi. Päeva möödus, küsisime teineteiselt ,,Mis siis homme juhtub, elame me selle ikka üle??" Järgmisel päeval pidime jälle jalad kilekottide sisse mässima ning koolikotid maximakilekottide vastu välja vahetama. Suure vahetunni ajal marssisime mornilt õue. Seisime siis lillepeenra vastas ning ootasime huviga enda järgmist katset, mille me pidime sooritama. Meie ette asetati kauss, mille sisse oli siis valatud ,,saslõki marinaad"(vähemalt peremehed rääkisid nii) ning kuhu oli visatud 17 kommi. Ülesanne oli päris keeruline-pidime käpuli maha heitma, käed selja taha panema ning suuga kommid välja noppima, teile teadmiseks ütlen, et kauss oli võrdlemisi sügav.
ja Rändaja tundis end nagu parasiidina kellegi teise kehas. Paik kuhu nad jõudma pidid asus keset kõrbe. Tegelikult polnud Melanie mõttetes selget pilti sellest, küll aga jooned - tema onu joonistused, mis pidid juhatama peidukohani. Nad varustasid end matkamiseks suure koti vee - pudelitega, ja veidikese toiduga. Sellest ei jätkunud aga kauaks. Kõrb oli väga kuum ja kuiv ning neil ei olnud enam vett. LK 138: ,,M: Mis sa arvad, mis edasi tuleb? Küsis ta, kui me lõpule vastu marssisime. Mida sa siis näed, kui me surnud oleme? R:Mitte midagi. Need kaks sõna olid tühjad, karmid ja kindlad. Ega seda niisama lõplikuks surmaks nimetata. M:Hinged ei usu hauatagusesse ellu? R:Meil on nii palju elusid. Veel rohkem oleks...liiga palju tahta. Me sureme pisut iga kord, kui kestast lahkume. Me elame jälle edasi järgmises. Kui ma siin suren, siis on see lõpp. Pikka aega valitses vaikus, sellal kui meie jalad järjest aeglasemalt ja aeglasemalt liikusid.
annaabi.ee 
