Versailles' park: · Lossi kõrval asub park, mida kasutati rituaalide, etenduste, pidustuste ajal · Regulaarpark ilu tuleb luua loodust täiendades, seda mõistuse loodud süsteemile allutades · Pargi teljeks on Pariisi tee pikendus, mille ümber paiknevad sümmeetriliselt basseinid, reeglipärane teedevõrk, geomeetriliselt kujundatud lillepeenrad ning kuupideks, keradeks, silindriteks pügatud puud ja põõsad, kujundatud lillepeenrad · Marmorskulptuurid · Pargi peamiseks kujundajaks ANDRE LE NOTRE Versailles' lossi siseruumid: · Hoone keskuseks kuninga magamistuba · Suurim ja kauneim ruum on peegligalerii, mille kaaraknad avanevad pargi poole, aga akende vastasseinas on suured peeglid · Galerii otstes on 2 salongi(vastuvõturuumi) · Kuninga ruumidega on seotud nn Sõja salong, kuninganna omadega aga Rahu salong. · Lossi tähtsamad ruumid on kaunistatud värvilise marmori, valgete või kullatud
Tema näos kajastub väga vähe emotsiooni, kuid see-eest on kogu keha pingul, andes edasi liikumist ja elulisust. Meisterlikult on tabatud jõupingutus ning lihaste töö. Nagu öeldud, on skulptuurist mitmeid koopiaid mõningate erinevustega. Esiteks oli originaali materjaliks pronks, koopiaid leidub aga nii pronksist kui ka marmorist. Vastavalt sellele oli ka teos kas pronksikarva või marmorvalge. Siinkohal mainin ära, et kuigi mulle üldiselt meeldivad marmorskulptuurid rohkem, paelub mind selle teose puhul enam pronksskulptuur, mille läiked toovad veel rohkem esile kehadetaile. Pronkskujude puhul saavutati tasakaal pronksikihi paksuse muutmise teel, mis lubas keerukaid poose ning elavaid zeste väljendada. Selle keerulise tehnikaga tegelenuist peetaksegi vanimaks Myronit. Lisaks on mõnel koopial noorukit kujutatud paremas käes oleva ketta poole vaatamas, teistel aga on pea suunatud vasakule allapoole
kahjustatud ning praktiliselt võimatu on taastada kõike. Täiesti ära lammutatud sein. Kui iseseisev Kreeka sai kontrolli Ateena üle aastal 1832, suurem osa minaretist oli ära lammutatud ning varsti lõhuti ära ka kõik keskaegsed ning Ottomani-aegsed ruumid Parthenonis. Esimene pilt akropolist oli tehtud aastal 1842. Tänapäeval on see ehitis väga suurt huvi pakkuv atraktsioon turistidele, neid käib seal üle miljoni aastas. Kaasajal on marmorskulptuurid ning tükid Briti muuseumis. Veel osa asub Prantsusmaal Louvre'is ning kõige suurem osahulk asub Akropoli muuseumis Ateenas, mis siiamaani seisab mõned meetrid kagu pool eemal Parthenonist, lähiajal kavatseb muuseum uude kohta kolida. Kreeka valitsus üritab Briti muuseumilt skulptuurid tagasi võidelda aastast 1983, kuid seni pole midagi õnnestunud, sest Briti valitsus ei viitsi tegeleda sellega praegu, kuna oleks vaja tohutul hulgal õigusakte. 4 mail 2007
hieroglüüfiline kiri. Kui Napoleoni väed inglastele kapituleerusid, viidi Prantsuse teadusliku ekspeditsiooni leiud, sealhulgas Rosetta kivi, Londonisse. Hindamatute muististe seas on Elgin Marbles, aastal 1816 lord Elginilt ostetud 1801–1803 peamiselt Ateena Akropolilt kogutud marmorskulptuurid, sealhulgas Pheidiase kuulus Parthenoni friis. Olulised on ka keskaja kogud Ilberti kogu (kellad) ning vaaside, gemmide, müntide ja vaselõigete kogud. Etnograafilised kogud sisaldavad palju ainest Aasiast, Aafrikast ja Ameerikast. 1808. aastal asutatud gravüüride ja joonistuste kogus on muu hulgas Albrecht Düreri joonistuste album, Rembrandti ja Rubensi töid, üks Giovanni Bellini visandite vihikutest, 20 Michelangelo joonistust, 20 000 J. M. W
annaabi.ee 
