Kraavide abil kujundati saared ja rajati tiigid. Saartele istutati puid, mille kohin koos allikavee vulinaga pidid süvendama harrast meeleolu. Üle kraavide olid raudkivist sillad. Samast materjalist oli valmistatud väravakaar hauaplatsile suunduval teel ning kõrge alus, millele paigaldati marmorrist. Hiljem maeti sinna ka Nicolai von Glehni tütre Elsbethi kaks last.Pärast Glehnide perekonna lahkumist Eestist jäi mälestuspark unarusse. Aegade jooksul lõhuti marmorpingid, võeti maha rist, purustati sillad ja tassiti tiigid prahti täis. Kalevipoeg ja lohe 1902. aastal tekkis Glehnil mõte püstitada põlisrahva auks parki Kalevipoja kuju, et muuta mõisapark maarahvale omasemaks. Paraku sai Kalevipoeg germaani vägilasmuistendite eeskujul pähe sarvilise kiivri, mis külvas kodusemaks muutmise asemel võõristust – Kalevipoega hakati hoopis „Glehni kuradiks” kutsuma, mistõttu selle
Nikolai von Glehn abiellus Karoline Henriette Marielliga, neil sündis kaks poega Manfred(20.05.1867) ja Nikolai(21.05.1872), kuid noorem poeg suri kõigest kahe päeva vanuselt. Keskmise lapsena sündis tütar Elsbeth(30.06.1869). 1896. aastal suri Glehni abikaasa ning Glehn tuli mõttele ta Keila kirikuaia asemel hoopis lähemale enese kõrvale jätta ning lasi ta hoopis lossimäe alla sängitada, et lahkunudelukaaslane siis alati lossiaknast näha oleks. Kalmule püstitas marmorristi ja marmorpingid. Glehn armastas oma lähedasi ning ümberkaudseid, neile alati mõeldes ning nendest kõigest hoolimata lugu pidas. Emigratsioon 1918 lahkus Glehn Eestist sõdade tõttu algul Saksamaale, hiljem aga Brasiiliasse. Nikolai von Glehn suri 1923. aastal. Surm saabus pärast kukkumist hobuse seljast, sest ka kõrges eas ei loobunud omapärase mõttemaailmaga kangekaelne vana mees oma lemmikharrastusest ratsutamisest. 4 Glehni loss 19
Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a Staatiline kompositsioon "põrandavaibaga". Rõhutatud on kontraste: hele-tume, erinevad tekstuurid. Valge marmorkruus, muru, pügatud pukspuu - siksak-mustris, begooniatest raamistus. Peegelklaasist purskkaev ruudukujulises basseinis. Pügatud jugapuust skulptuurid, peegelseinad avardavad ja pikendavad ruumi. Piki seinu sõrestik, mille taga tume liguster vaheldus heleroheliseks värvitud seinaga. Mustad marmorpingid valgel kruusapinnal. Tachard Garden (1920-ndad), Pierre Legrain. Looduslikus stiilis aed on ümber kujundatud. Plaan nagu dekoratiivne raamatukaas. Maja jagab ristkülikukujulise krundi kaheks. Majast ülalpool on tarbeaed viljapuudega ja köögiviljaaiaga, samuti poolringikujuline roosiaed (roniroosidega, piiratud valge taraga, mille taga küpressid). Roosiaia sümmeetria kontrasteerub iluaia ebasümmeetriaga teisel pool maja. Majast vasakul vabaõhu-söögituba
annaabi.ee 
