Varastes templites olid sambad ja katus mõlemad valmistatud puidust. Et hoida puitu mädanemast, pandi iga samba alla lapik kivi. Et sammas katuse raskust taluks, pandi samasugune kivi ka iga samba ülemisse otsa. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim. Muust kivimist ehitised kaeti tihti marmoritolmust krohviga. Skulptuur Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on skulptuur. Arhailise ajastu skulptuur oli veel Egiptuse skulptuuri mõju all. Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult. Ainult materjal on olnud pehmem: liivakivi ja marmor. Kreeka skulptorid võtavad kasutusele ka pronksi. Klassikalise ajastu skulptuurid ongi valdavalt pronksist,Paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud aga marmorkoopiatena.Arhailise ajastu skulptuur on küllaltki
Varastes templites olid sambad ja katus mõlemad valmistatud puidust. Et hoida puitu mädanemast, pandi iga samba alla lapik kivi. Et sammas katuse raskust taluks, pandi samasugune kivi ka iga samba ülemisse otsa. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim. Muust kivimist ehitised kaeti tihti marmoritolmust krohviga. Põhiplaan ja kuju Templid ehitati kivist alusele ning sinna saamiseks kasutati madalat treppi. Templi ette ehitati tehti kivist altar ohverdamise tarbeks. Enam polnud templid kinnised ruumid, vaid nö vabaõhu ehitised. Need hooned olid pikad ja põhiplaanilt ristkülikukujulised. Kõigist küljedest ümbritsesid sambad, mille primaarseim eesmärk oli ehitist toestada. Varastel kivitemplitel olid võrreldes klassikalise ajastuga jämedad sambad ja väga rasked kapiteelid
üle 500 taime. Loodusteaduses püüdis Theophrastos luua kivimite, taimede, loomade ja inimeste liigitamiseks ning kirjeldamiseks vajalikku mõistesüsteemi ja terminoloogiat. Ehkki ta ei esitanud üldist taimede klassifitseerimise süsteemi, ühendas ta siiski mitmed liigid üksustesse, mida tänapäeval nimetatakse perekondadeks. Vanad kreeklased kasutasid omapärast lokaalanesteesiat – väljapõletamisele või väljalõikamisele kuuluvaid kehapiirkondi hõõruti marmoritolmust ja äädikast koosneva pastaga, mis pidi naha tundetuks muutma. Peale selle kasutati ka mehaanilist survet närvitüvedele, asetati jääd opereeritavale kehapiirkonnale, suruti kinni unearterid või lasti aadrit kuni teadvuse kadumiseni. Vana Rooma meditsiinist ja selle edasi arenemisest annab ülevaate väljapaistev arst ja teadlane Celsius. Tema kapitaalne töö meditsiinist ja kirurgiast sisaldab anatoomia elemente, põletiku
annaabi.ee 
