ehitati linnast eemale uus sepapada. Kuna ta oli väga hea sepp siis paljud tähtsad isikud pöördusid tema poole ja pidasid temast lugu. Hea õnn ja usin töö oli Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist jõukust ta aga välja ei näidand, kandis talupojariiet. Ta käis iga aasta välismaal reisimas ja ostis alati palju ilusaid asju kaasa. Ta oskas ka saksa keelt. Oli südatalv kui Villu pani parimad riided selga, pesi näo puhtaks, võttis marjaviina kaenlasse ja asus teele. Tee viis Risti tallu kus elas noor neiu nimega Maria, tema vend Priidu ning nende ema Krõõt. Villu tuli Mai kätt paluma. Kosjapalumise rikkus ära Krõõt kuna ta oli nii vihane Villu peale, sest Villu peletas Mai aadlisoost kosjalise ära paar päeva tagasi. Villu sai jällegi Krõõda peale vihaseks ja läks ära. Priidu oli poiss kellele meeldis mööda metsi ja külasid luusida. Ükspäev sattus ta Jõemäe külla.
raiuda mis tahes asju. Sellega oli Villu väga rikkaks saanud, talle meeldis väga reisida ja tuua omale välismaalt omapäraseid asju, samuti võttis Villu enesega kaasa ka teisest rahvusest naise, kes ta kodu koristas ja talle süüa tegi. Villuga oli selline lugu, et kui sa talle naeratad ja sõbralikult temaga suhtlesid siis olid sa temaga elu lõpuni sõber. Ühel talvisel päeval kui Villu end korda tegi ja marjaviina kaenlasse võttis hakkas ta sammuma Risti talu poole. Kunagi oli seal elanud mees ja tema kauge sugulane Krõõt. Viljandi komtuur Herike oli tolleaegse Risti talu peremehega tülli läinud ja nad eluaegseks orjadeks teinud. Surivoodil palus aga peremees, et Krõõt läheks ja küsiks talu eest armu. Komtuur oli nii liigutatud, et andis kõik patud andeks. Krõõt sai komtuuri naiseks ja natukese ajapärast sündisid neile poeg Priidu ja tütar Maria, keda kutsuti Maiks. Krõõt oli lossis
Välispidist uhkust ei armastanud ta teha, vaid kandis talupoja rtiet, nagu seadus seda allaheidetud rahvalt nõudis. Aga tal oli ilus väike maja sepapaja ligidal ja maja sees oli tal palju ilusaid ja haruldasi asju, nende -hulgas ka üks õppinud kokk ja majapidaja, kelle, ta ise kaugelt maalt kaasa oli võtnud. Peaaegu igal aastal käis sepp korra võõral maal, osalt ordu, osalt omaenese tarviduste pärast. Sealt tõi ta siis muu kraami seas ikka ka mõne vaaditäie head marjaviina kaasa. Saksa keel oli tal selge kui vesi ja nii võis ta oma majas ka kõrgeid külalisi vastu võtta ja tehtud töö peale ise liiku anda. Rändamislust ei vähenenud temas, ehk küll reisimine sel ajal hea tüki raskem ning hädaohtlikum kui praegu ja sepal sagedasti suurt- ja väikestsugu röövlitega tegemist oli. Oli Teisihimu täidetud, siis tõttas sepp palava igatsusega jälle koju ja kütis paganate ja kristlaste jumalaid, kes talle nii armsa ning ilusa isamaa olid kinkinud.
annaabi.ee 
