meeldinud täita kindlaid nõudmisi. Juhuslikkus näis poisile ahvatlevam kui mõte kõikehõlmavast saatusekäest. Peeter tahtis olla iseenda kuningas. Juba Platon uskus, et ühed on oma loomult orjad ja teised valitsejad. Kahtlemata oli tal õigus. Tuleb tõdeda, et suurem hulk inimesi - mass - on alati olnud nii-öelda puuriloomad, kes on vajanud seadusi ja ettekirjutusi, sest ei suudaks teisiti toime tulla. See ju nõuaks iseseisvust, mida arutul rahvahulgal tihtipeale pole. Nad on marionettnukud, öelge aga käsk ja nad kuuletuvad. Mitmeid sajandeid tagasi olevat Mooses saanud Siinai mäel jumalalt kümme käsku. Need oli ühed esimesed õpetused, mis püüdsid näidata, kuidas tuleks elada. Need käsud hiilgasid oma lühiduses. Mooses keelas nappide sõnadega ära kõik selle, mis võiks lõhkuda ja hävitada ühiskonda: ei tohi valetada, varastada, tappa, petta jne. Mooses oli üks ütlemata tark mees, kes
Teoses ,,Nimed marmortahvlil" võitles peategelane Henn Ahas Vabadussõja aegu Eesti poolel ning tema vend oli sundmobilisatsiooni läbi sattunud punaarmee poolele, ehk vennad sõdisid üksteise vastu. Tegelikult olid sõjas justkui kõik osalised vennad, sest ainuke asi, mis neid eristas oli nende munder. Sisimas olid kõik täiesti tavalised ning sarnased inimesed, kes olid sinna sattunud kas vabatahtlikult, või sunniviisiliselt. Sõjas osalevad isikud on riigijuhtidele vaid marionettnukud, mille nööre enda äranägemise järgi sikutada. Kas sõdade sõnumiks oleks väikestele inimestele meelde tuletada nende tähtsusetust? Kas I-maailmasõja ainuke õnnestunud ja positiivne tulemus ei olnud mitte pingete maandamine? Sedagi tehti läbi 8 miljoni hukkunu ja mitme miljoni vigastatu. Sõjal on põhjus, eesmärk ja tulemus, kuid mitte sõnumit.
Mis on sõdade sõnum? Sõda ja inimene on käsikäes käinud läbi aegade. Ajalugu teades võime näha, et sõdade puhkemistel on mitmeid põhjusi: religioon, ideoloogiad, kättemaks, võim, valduste laiendamine ja maavarad. 20.sajandil on sõdades valatud rohkem verd kui ei kunagi varem.Uus sajand ei ole samuti toonud muutusid.Kes on süüdi selles, et see vere valamine kunagi ei lõpe? Sõdurid on sõdades kui marionettnukud, keda tõmbavad kõrgemad riigijuhid ja ohvitserid. Nende jaoks sõjas hukkunud inimeste arv on lihtsalt number paberil, kuid ei mõelda, et selle taga olid indiividid, kellel olid lähedased ja unistused. I maailmasõja järel oli hukkunud 8 miljonit sõdurit, lisaks mitu miljonit vigastatut- enamik neist olid noored mehed, kes oleks pidanud koolis käima. Erich Maria Remarque'i romaan ,,Läänerindel muutuseta" kujutab sõda sõdurite pilgu
silmade, proovides kuningale halastada. Poliitikud on sageli halastamatud. Hamlet oli vaoshoitud ja kaalutlev, ta tegi kõik sammud eelnevalt järele mõeldes, jäädes ikka väärikaks ega laskunud tasemele, mis oleks võinud tema kuninglikku staatust kõigutada. Samas ei unustanud ta oma põhieesmärki seoses isa surmaga. Nii Hamleti kui ka Claudiuse tegevusega said kannatada mitmed tegelaskujud. Neid kasutati ära nagu nad oleksid tühised tunneteta marionettnukud, keda võib liigutada ja juhtida vastavalt enda meele järgi. Näiteks kuningas õhutas Hamleti armsamat ning kahte väga head sõpra peategelast lõksu püüdma. Õukondlased täitsid käske vaid kõrgema isiku heakskiidu ja võimu nimel, mistõttu Taani prints kaotas nende vastu usalduse. Hamlet ise aga ei põlanud ära mitmete talle oluliste inimeste solvamist eesmärk pühendab abinõu. Pimestatuna vihast ei suutnud ta end kontrollida ja valas
annaabi.ee 
