aastast. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid. Mõlemad luuletajad on väga palju tuntust kogunud ka ajakirjanduses ja nad kuulusid rühmitustesse. Under on kogunud tuntust väga palju ka loodusteemaliste luuletustega, kuid Visnapuu on jäänud selle mõttega rohkem tagaplaanile. Luuletajad kirjutasid ilusaid ja kauneid värsse loodusteteema jäi mul seekord kõige rohkem südamelähedasemaks. Marie Under armastas Eestimaal ümbritsevat loodust, kuna see oli omapärane ja kaunis. Kõige rohkem jäi talle südamesse kevad, mis peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. ,,/ On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus / ." (,,Varakevad") Talv ei olnud just kõige meeldivam aeg ning kevade saabumisest olid inimesed väga rõõmsad ja õnnelikud. Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
..". Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni. Loodus on ka mulle väga südamelähedane, sest seal ma ,,... käin ning kastesse ja rohtu / pudeneb mu süda särav...". Under räägib loodusest kui võrratust ilust ja ,,...Päike, kõige õitsva ema!...". Eestimaal on see omapärane ja ilus. Samas ei jäta ta ka mainimata, et igal asjal on ka omad halvad pooled. Sügisemaru Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsades läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
