1938 neljas riik bakterid. Herbert Copeland lõi selle riigi, kuhu paigutas ka sinivetikad ehk tsüanoBAKTERID. Protistide hulka jäid puna- ja pruunvetikad, algloomad, seened. Rohevetika pani taimeriiki. 1969 viies riik seened. Robert Whittakeri arvates erinesid seened taimedest ja loomadest oma toitumisviisi, rakuehituse ja paljunemise iseärasuste poolest. Baktereid algul ei tunnistanud, kuid muutis meelt pärast Margulis` avaldust. Sümbiogenees selgitab eel- ja päristuumsete rakkude ehk prokarüootide ja eukarüootide päritolu ehk seda, kuidas tekkisid rakuorganellid nagu mitokonder ja plastiidid. Tekkisid fagotsütoosi ehk ,,rakuõgimise" teel, üks prokarüoot ,,neelas" teise alla, nende vahel endosümbioos. Teooria rajaja Lynn Margulis. 1976 kuues riik arhed. Ainuraksed eeltuumsed organismid, aga mitte bakterid. Enne loeti bakterite hulka kuuluvateks
Koch, L. Pasteur), biokeemia teke (E. Fischer, O. Warburg jt.). Sajandivahetusel hakkasid välja kujunema ka geneetika (G. Mendel, T. H. Morgan) ja ökoloogia. Uued suuremad läbimurded järgnesid 20. sajandi teisel poolel pärilikkuse mehhanismide selgitamisega (J. Watson, F. Crick, J. Monod, E. Tatum jpt). Molekulaarbioloogia kiire areng tõi kaasa arengu ka teistes bioloogia harudes: ilmusid uued vaated evolutsioonile (M. Kimura, E. Mayr, R. Dawkins jt.), biosüstemaatikale (L. Margulis, C. Woese jt.) arengubioloogiale (Ch. Nüsseln-Vollhard, E. Lewis jt). 20. sajandi lõpu tähtsaimaks saavutuseks võib pidada mitmete organismide (kaasa arvatud inmese) genoomide täielike järjestuste kindlakstegemist.
kreatsionismi pooldajad. Darwini seisukoht evolutsiooni peamise mehhanismi osas, milleks ta pidas looduslikku valikut, võeti laialdaselt omaks alles 1930. aastail, mil formuleeriti sünteetiline evolutsiooniteooria. See vaade on olnud evolutsioonibioloogias domineeriv kuni 20. sajandi lõpuni. Darwinlikku evolutsiooni mehhanismi käsitlust on palju kritiseeritud. Radikaalsemate kriitikute hulka kuuluvad Karl Ernst von Baer, Samuel Butler, Lev Berg, Aleksandr Ljubistsev, Sergei Meien, Lynn Margulis jt. Mõõdukamad kriitikud on olnud James Mark Baldwin, Conrad Hal Waddington, Stephen Jay Gould jt. KASUTATUD KIRJANDUS http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_Darwin
"biosfäär" Eduard Suess (1875) :biosfäär kui Maa geosfääride (atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri) ühisosa, kus esineb elu Pierre Teilhard de Chardin (1921): biosfäär kui elusorganismide summa Vladimir I. Vernadski (1926): biosfäär kui geosfääride ühisosa, kus elu esineb ja on kunagi esinenud de Chardin, Vernadski & E. Le Roy (1947): noosfäär e inimese moistusega juhitav sfäär L.C. Cole (1958): okosfäär James Lovelock & Lynn Margulis (1979): Gaia hüpotees: biosfäär kui terviklik moistusega organism Maa atmosfaari koostis- 78% lämmastik, 21% hapnik, 0,93% argoon, 0,040% co2, 0,03% muu Ohurohk,selle mootmine ja vertikaalne gradient- rohk, mida avaldab ohk kogu atmosfäärisamba ulatuses pinnaühikule, moodetakse baromeetriga, keskmine temperatuuri langus ühe ühe kilomeetri kohta on 6,4 celsiust mida nim vertik.grad. Maa atmosfaari kihid ja nende seos ohutemperatuuri muutustega-
osapoolele (kooselu suurendab sümbiondi arvukust või sigimisedukust). Mutualistlikke suhteid on väga eritüübilisi ja erineva intensiivsusega lindude ajutistest segaparvedest kuni mükoriisa e seenjuure ja samblikeni (on füüsilises keskkonnas kogu aeg koos). Putukate ja õistaimede vaheline tolmendamissuhe füüsilises keskkonnas siiski lahus ning aeg-ajalt puutuvad kokku. Vaade, mida toetas Lynn Margulis: päristuumsed rakud olemuselt sümbiootiliselt (algselt organellid iseseisvad rakud). Sümbioidsed suhted põhinevad positiivsel tagasisidel. Ebasümmeetrilised suhtetüübid ammensalism ja kommensalism. Ammensalismi puhul üks liik mõjub teisele negatiivselt, teine aga esimest mingil viisil ei mõjuta. Ammensalism näiteks olukordades, kus ühe organismi ainevahetuse jäägid takistavad mingil kombel teise liigi kasvu
annaabi.ee 
