· E-vitamiin reprodutseerimist kontrolliv Mineraalained · Na regueerib ainevahetust · Ca luustiku tugevus · K südameregulaator · P luustikutugevdaja · Fe vere koostiselement · S valkuda ja kudede ehituseks · Mg närvisüsteemi regulaator · I kilpnäärmetegevuse regulaator · Ülejäänud elemendid on mikroelemendid, mida on vähem vaja. Tehistoiduained · 1747 Andreas Marggraf peedisuhkur · 1801 Franz Achard vabrikusuhkur · 1850 Valcour Aime roosuhkur · 1756 Louis de Richelieu majonees · 1741 William Brownrigg tehislik mineraalvesi · Golden Wander kartulikrõpsud · 1869 Hippolyte Mege Mouries margariin · 1869 Thomas Adams närmiskumm sobotillipuu piimmahlast · 1895 John & William Kelloggs nisuhelbed Toiduainete säilitamine · 1865 Louis Pasteur pastöriseerimine
oli see väga kallis. Metallilise tsingi eraldamine Idamaades võis olla saavutatud mitmete inimeste poolt teistest sõltumatult. Idamaade kaupmehed tõid Inglismaale tsinki 1700-ndatel aastatel. Arvatakse, et koos sellega tõid nad endaga kaasa ka selle sulatamise saladuse, kuid tõendid selle kohta puuduvad. 1742.aastal roostlasest keemik Anton von Swab destilleeris tsingi kalamiinist. Tsingi puhta metallina avastajaks peetakse tihti sakslast Adreas Marggraf´i Bioloogiline roll Tsink on esmatähtis element, mis on vajalik elus püsimiseks. Tsink leidub austrites, enamustes loomade valkudes, ubades, pähklites, mandlites, teraviljas, kõrvitsa seemnetes ja päevalille seemnetes. Kliinilised uuringud on näidanud, et tsink liidetud antioksüdantidega, võib aeglustada lihaste vanusest-olenevat degeneratsiooni. Tsingi toksilisus Ehkki tsink on vajalik selleks, et keha oleks terve, võib liiga suur kogus tsinki olla kahjulik.
Kaadmiumi sisaldavate aurude hingamine võib põhjustada gripi-sarnase kliinilise pildi (metal fume fever): palavik, külmavärinad, iiveldus, väsimus, liigesvalud, metallimaitse suus. Sümptomid võivad kaduda 24-48 tunni möödudes 4 Tsink-nimi ja selle saamis ajalugu Tsink (sümbol: Zn) on keemiline element järjenumbriga 30, metall,kelle avastaja oli 1746. aastal Saksa keemik Andreas Sigismund Marggraf. Tsink looduses Tsink on maakoores suhteliselt levinud element, ei esine aga ehedal kujul vaid erinevate maakide koostises (sulfiidid, karbonaadid). Keemilised omadused · Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 1,65 · Oksiidi tüüp: amfoteerne Füüsikalised omadused Puhtal kujul on tsink sinikasvalge metall. Niiskes õhus kattub ta õhukese hüdroksiidi kilega, mis kaitseb metalli edasiste moondumiste eest. 100-150 kraadi juures muutub tsink sepistatavaks ja venitatavaks
Kõvadus Mohsi järgi: 2,5 Isotoobid: Keemilised omadused: Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 1,65 Oksiidi tüüp: amfoteerne Ühendid: Fluoriidid: ZnF2 Kloriidid: ZnCl2 Bromiidid: ZnBr2 Jodiidid: ZnI2 Hüdriidid: ZnH2 Oksiidid: ZnO, ZnO2 Sulfiidid: ZnS Seleniidid: ZnSe Telluriidid: ZnTe Nitriidid: Zn3N2 Avastaja(d), avastamisaeg, - koht: Marggraf, 1746 (?), keskajal Elemendi, ühendite kasutusalad: korrosioonikindlad pinnakatted akud, veetorud autodetailid kosmeetika valge pigment Saamine Tsink on maakoores suhteliselt levinud element, ei esine aga ehedal kujul vaid erinevate maakide koostises (sulfiidid, karbonaadid). Tsink inimorganismis: Ainult rauda on inimorganismis mikrobioelementidest rohkem kui tsinki. Tsink on vajalik paljude ensüümide tööks. Tsingita häirub organismi normaalne kasv ja paljunemine. Elementi
kallis. Metallilise tsingi eraldamine Idamaades võis olla saavutatud mitmete inimeste poolt teistest sõltumatult. Idamaade kaupmehed tõid Inglismaale tsinki 1700-ndatel aastatel. Arvatakse, et koos sellega tõid nad endaga kaasa ka selle sulatamise saladuse, kuid tõendid selle kohta puuduvad. 1742.aastal roostlasest keemik Anton von Swab destilleeris tsingi kalamiinist. Tsingi puhta metallina avastajaks peetakse tihti sakslast Andreas Marggraf´i . -3- Üldine Sümbol: Zn Molekulaarmass: 65.38 Sulamistemperatuur: 419.58 C Keemistemperatuur: 907 C Puhtal kujul on tsink sinikasvalge metall. Niiskes õhus kattub ta õhukese hüdroksiidi kilega, mis kaitseb metalli edasiste moondumiste eest. 100-150 kraadi juures muutub tsink sepistatavaks ja venitatavaks. 200 kraadi juures aga muutub tsink niivõrd rabedaks, et seda võib pulbristada
Metallilise tsingi eraldamine Idamaades võis olla saavutatud mitmete inimeste poolt teistest sõltumatult. Idamaade kaupmehed tõid Inglismaale tsinki 1700-ndatel aastatel. Arvatakse, et koos sellega tõid nad endaga kaasa ka selle sulatamise saladuse, kuid tõendid selle kohta puuduvad. 1742.aastal roostlasest keemik Anton von Swab destilleeris tsingi kalamiinist. Tsingi puhta metallina avastajaks peetakse tihti sakslast Andreas Marggraf´i Bioloogiline roll Tsink on esmatähtis element, mis on vajalik elus püsimiseks. Tsink leidub austrites, enamustes loomsetes valkudes, ubades, pähklites, mandlites, teraviljas, kõrvitsa seemnetes ja päevalille seemnetes. Kliinilised uuringud on näidanud, et tsink liidetud antioksüdantidega, võib aeglustada lihaste vanusest olenevat degeneratsiooni. Tsingi kaevandamine ja töötlemine Tsingi kaevandusi on terves maailmas ning suuremad tootjad on Hiinas, Austraalias ja Peruus.2005.
Brandilt ära osta fosfori valmistamise õpetust. Osadel teadlastel see ka õnnestus. Näiteks Dresdeni õpetlane Johann Kraft omandas 200 hõbetaalri (võrdus kolme kilogrammi hõbedaga) eest Brandilt fosfori saamise õpetuse.Ta hakkas korraldama fosforiga sensatsioonilisi katseid, kuid fosfori saamisõpetust ta teistega ei jaganud. 1680.a. sai Inglismaal fosforit keemik Robert Boyle. 1743.a. leidis saksa keemik Andreas Marggraf eriti hoolikal fosfori uurimisel tema saamise täiuslikuma meetodi ja avaldas oma andmed avalikult. Tõenäoliselt tunti fosforit alkeemikute poolt juba varemgi. Nimelt Pariisi Rahvusraamatukogus ladinakeelse manuskripti uurimisel selgus, et 12. sajandil sai araabia alkeemik Albid Behil pimedas helenduvat ainet, mis oli saadud uriini, lubja ja liiva kuumutamisel. Saamine Tööstuslikult toodetakse fosforit (täpsemalt valget fosforit) kuumutades fosforiidi või apatiidi
hakkasid huvi tundma ka teised teadlased, kes proovisid Brandilt ära osta fosfori valmistamise õpetust. Osadel teadlastel see ka õnnestus. Näiteks Dresdeni õpetlane Johann Kraft omandas 200 hõbetaalri (võrdus kolme kilogrammi hõbedaga) eest Brandilt fosfori saamise õpetuse. Ta hakkas korraldama fosforiga sensatsioonilisi katseid, kuid fosfori saamisõpetust ta teistega ei jaganud. 1680.a. sai Inglismaal fosforit keemik Robert Boyle. 1743.a. leidis saksa keemik Andreas Marggraf eriti hoolikal fosfori uurimisel tema saamise täiuslikuma meetodi ja avaldas oma andmed avalikult. Inglise kunstniku Joseph Wrighti poolt maailtud pilt alkeemikust Henning Brandist, kes filosoofilise kivi otsingul sai uue pimedas helenduva aine, mida tänapäeval tuntakse fosfori all. (Pildiallikas: http://elements.vanderkrogt.net/images/phosphorus.jpg )
annaabi.ee 
