kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega. Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui
Mardipäev 10. novembril on mardipäev ja kaks nädalat hiljem, 25. novembril, on kadripäev. Talurahvas sai mardipäevaks sügistöödega valmis. Ees ootasid tubased tegemised. Vahepeal oli veidi aega puhkuseks ja lustimiseks. Mardilaupäeval, see on 9. novembril, kogunesid noored kokku, et minna mardisandiks. Kõik pidid kandma meesterõivaid ja nägema välja üsna koledad. Selleks määriti nägu tahmaga kokku, pandi habe ette ja näruseid riided selga. Mida rohkem lärmi mardid tegid, seda uhkem. Martide juhiks oli mardiisa. Ainult üks martidest oli riides nagu naine see oli mardiema. Mardisandid käisid mööda talusid. Kõige ees mardiisa ja mardiema, nende järel kogu lõbus seltskond. Mardid tulid laulu ja tantsuga ning nõudsid tuppa laskmist:
ja kooriga, kus kõigepealt laulis eeslaulja üksinda värsirea ja koor ühines eeslauljaga tavaliselt rea lõpus ja kordas tekstirida. Esineb ka laululiike, mida esitas rühm ilma eeslauljata (mardi- ja kadrialulud) ja üksikisik (karajselaulud, hällilaulud, loitsulaadsed laulud). Enamasti lauldi kõnelemisega samal häälekõrgusel või veidi kõrgemalt. Sobiva kõrguse või valida oma häälejärgi. Kuigi Eestis oli ülekaalus naiste laul, oli ka meestel rohkesti lauluvõimalusi nt mardisandiks käies ja Pärnumaalt on teada mehi, kes esinesid pulmalaulikutena. Regilaule esitati ilma pillisaateta, kuid esituse ajal võis liikuda. Väga vana nähtus on laulmine sõõris sammudes nt Kihnus,samuti esitati tantsuslise liikumisega laule Setumaal. Laulik nimetati veel eesütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline. Oli tavaliselt vaimurikas ja hea luuleanniga inimene. Teinekord tuntud rahvaarst või teadja. Laulik oli kommete täitmisel ja ka laulmisel sageli eestvedaja
ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus
annaabi.ee 
