loomastikku. Nagu mujal maailmas, nii ka Euroopas on juba muistsetest aegadest peetud jahti suurematele kiskjaloomadele. Näiteks arvatakse, et mammut oli väljasurnud juba enne neoliitikumi perioodi, mis näitab, et mammut oli väga hinnatud jahisaak. Putukad aga, vastupidi ülejäänud loomastikule, on väga kohastunud mitmete erinevate elutingimustega. See on ka peapõhjus, miks neid on välja surnud väga vähe. Nende suurem võimalus liikuda lubas neil paremini hakkama saada mandriliustikes. Seevastu pruunkarud said liikuma hakata alles sulaperioodil. Viimane jääaeg lõpes umbes 10 000 aastat tagasi. Loomastikugeograafia piirkondade kaupa Atlandi ookean Kirde-Atlandi ookeani võib jagada kaheks suuremaks piirkonnaks - Briti saartest Biskaia laheni ning Põhja-Euroopa mered (k.a ka Põhjameri ja Läänemeri). Veel võib eraldi piirkonnana vaadelda ala Makaroneesia saarte ääres. Põhjameri on koduks ligi 230 kalaliigile. Tursk, lest, merikeel,
Soojushulk, mis iseseisva sfääri. Vee olekust oleneb tema liikumine kiirus. Atmosfääris olev vesi kulub aurumisele, on üks olulisemaid soojusbilanssi mõjutavaid komponente. vahetub keskmiselt 12 päeva jooksul, sügavamate põhjaveekihtide vesi sadade Auramise tõttu kaotab aluspind soojust. Suurim soojushulk kulub aurumisele aastatega, maailmameres mitme tuhande aastaga, mandriliustikes kümnete passaatide piirkonnas, pooluste suunas aurumine väheneb, kuid soojade hoovuste tuhandete aastate jooksul. mõjualal aurumine suureneb. Üldtuntud on P-Atlandi hoovuse soojendav mõju 6.1 Veeringe Maal Euroopa talvekliimale. Veeringe maa eri piirkondades koosneb erinevatest lülidest: Merevee omadused
Hüdroloogia jaguneb kahte rühma: merehüdroloogia ja sisevete hüdroloogia. Esimene uurib maailmameri ja teine siseveekogusid ja neis toimuvaid protsesse. Hüdrosfäär põimub teiste sfääridega: litosfääris ja mullas leidub põhjavett, atmosfääris on veeauru ning organismide koostises on samuti palju vett. Vee liikumise kiirus on erinevates paikades erinev. Atmosfääris vaheldub vesi umbes kahe nädala jooksul, sügavamate põhjaveekihtide vesi sadade aastatega ja mandriliustikes tuhandete aastate jooksul. VEERINGE MAAL Veeringe koosneb erinevatest lülidest: sademed, auramine, jõgede äravool, infiltratsioon ja veebilanss. Sademed. Suurem osa ookeanide pinnalt aurunud veest langeb sinna tagasi, kuid osa kandub maismaale. Mida kaugemale mandrite sisealale niiske mereline õhk liigub, seda suuremal alal kujuneb rohkete sademetega mereline kliima. Maailmamere pindala on maismaa omast 2,4
moodustuda liustikujää. Kohev õhurikas lumi muutub kõigepealt sõmerlumeks ehk firniks ning lõpuks tihedaks, massiivseks ja tavaliselt sinaka värvusega liustikujääks. Laias laastus jagunevad liustikud kahte suurde rühma: mandriliustikud ja mäestikuliustikud, millest mõlemal on rida alltüüpe. Liustike liikumine toimub raskusjõu mõjul. Mäestikuliustikud võivad nõlvast alla libiseda juba 20 meetri paksuseks kasvanud jäämassi korral. Mandriliustikes hakkavad jääkupli keskmise ja paksema osa ülemiste kihtide survel alumised jääkihid radiaalselt keskosast serva poole liikuma. Jääkatte servadest valguvad omakorda laiali jäävoolud ja keeled. Mida paksemaks kasvab jääkatte keskosa, seda kaugemale liustikud liiguvad. Nad võivad liikuda veidi ülesmäge ja vahel jõuavad liustikuosad maismaalt mere kohale. On liustikke, mille põhjakihi temperatuur on enamuse aastast null kraadi lähedane.
Jäämass hakkab kasvama ja või saavutada kuni mitme tuhande meetri paksuse Saavutades teatava paksuse ja olenevalt aluspinna kallakusest hakkab jäämass piki kallakut libisema ja sellist jäälasundit nimetatakse liustikuks. Liustike liikumise põhiolemus on lihtne: see toimub raskusjõu mõjul. Mäestikuliustikud võivad nõlvast alla libiseda juba 20 m paksuseks kasvanud jäämassi korral. Mandriliustikes hakkavad aga jääkupli keskmise ja paksema osa ülemiste kihtide survel alumised jääkihid radiaalselt keskosast serva poole liikuma. Jääkatte servadest valguvad omakorda laiali jäävoolud ja -keeled. Mida paksemaks kasvab jääkatte keskosa, seda kaugemale need väljuvad liustikud liiguvad. ,,Soojad" liustikud, mille põhjakihi temp. on enamuse aastast 0 ºC lähedane, liiguvad suhteliselt kiiresti (nt