teadlik pingutus teadlikkus iseenda emotsioonidest empaatia enese jälgimine, oma tegevuse edukusele hinnangu andmine enesekohase info töötlus ja eneseregulatsioon. Depressioon ja kortikolimbiline interaktsioon Depressiivne episood on kognitiivsete fn deaktivatsioon, vähenenud verevool dorsaalses lateraalses prefrontaalses koores, paremas parietaalsagaras, samuti dorsaalses eesmises vöökäärus ning suurenenud verevool mandelkehas. Depressioonist parenemisel taas suureneb verevool paralimbilises koores ja alumises parietaalkoores. Tasakaal subkortikaalsete ja kortikaalsete protsesside vahel : Vanj Honki tasakaaluhüpotees 1. subkortikaalne tasakaal – adekvaatne võitluse või põgenemise impulss sõltuvalt keskkonnastiimulitest 2. subkortikaalsete ja kortikaalsete piirkondade tasakaalustatud koostöö – võimalus subkortikaalse impulsi regulatsiooniks 3
Kahe teooria mudel on etioloogiline teooria, mis postuleerib kindlad mehhanismid, mis on inimsuhete-afektiivsete (alatus/julgus) ja antisotsiaalsete (düsinhibatsioon) omaduste aluseteks. Kahe teooria mudeli perspektiivist nähtub julgusest ning vähemal määral alatusest emotsionaalse reageerimise nõrkus. See temperamendi puudujääk käib käsi-käes erinevustega afekti- motivatsiooni süsteemi toimimises mandelkehas ning teistes seotud ajuosades. Psühhopaatia erinevad variandid Psühhopaatia tõlgendamine erineb tugevalt teaduslikus kirjanduses ning päris maailma kontekstis. Teoorias on psühhopaatia mitmel viisil defineeritud segase etioloogiaga häirega. Kliinilises ning õiguslikus kontekstis tõlgendatakse psühhopaatiat kui ühte asja homogeensest diagnostilist kategooriat, mida toetab kindel põhjuslik tegevus, näiteks kartmatus või puudulik vastuste modulleerimine.
stressihäire." Nn võõrutustreeningu ümber konstrueeritud käitumisteraapia on loomamudelites osutunud kasulikuks traumaatilistest mälestustest johtuvate emotsionaalsete reaktsioonide leevendamisel, ent mälestust ennast täielikult eemaldada selle abil ei saa, mistõttu tagasilangused on tavalised. Koos järeldoktorist kaasuurija Roger Clamiga keskendus Huganir närviahelatele mandelkehas -- ajupiirkonnas, mille tegevus on nn tingitud hirmurefleksi aluseks nii inimeste kui loomade juures. Hiiri heli abil hirmutades märkasid nad, et mõnede mandelkeha rakkude juhtivus paranes pärast hiire mõjutamist äkilise valju tooniga. Mõistmaks paremini hirmumälestuste tekkimise molekulaarseid aluseid, uuris töörühm järgmiseks mandelkeha närvirakkudes sisalduvaid valkusid enne ja pärast heliga ehmatamist.
annaabi.ee 
