kubermangus oma vanemate mõisas. Kuna ta pere oli väga musikaalne, siis hakkas ta 4aastaselt klaverit õppima. Komponeerimisega hakkas Rahmaninov tegelema 16 aastaselt. Professionaalse muusikahariduse sai ta Moskva konservatooriumis, kus õppis esmalt klaverit ja hiljem ka kompositsiooni. 1892. aastal lõpetas Rahmaninov konservatooriumi kuldmedaliga ja tema diplomitööks sai ühevaatuseline ooper `'Aleko'', mis ka hiljem Suures Teatris lavastati. 1897. aastal kutsuti ta Mamontovi ooperiteatrisse teiseks dirigendiks. Samuti 1897. aastal langes helilooja depressiooni ega kirjutanud kolm aastat ühtegi teost. 19041907 oli ta juba Moskva Suure Teatri dirigent. Pärast Oktoobrirevolutsiooni emigeerus Rahmaninov USAsse. Siit alates keskendus ta peamiselt klaverimängule ja dirigeerimisele. Pidev reisimine ja kontsertide andmine olid Rahmaninovi tervisele mõjunud. Tal avastati kopsukelmepõletik, närvivalu ja ka vähk. Veebruaris 1943 andis ta oma viimase kontserdi
konservatooriumi nii pianisti kui ka heliloojana suure kuldmedaliga. Selleks ajaks oli juba valminud tema ooper "Aleko" Aleksandr Puskini "Mustlaste" põhjal (see oli tema diplomitöö), esimene klaverikontsert ning rida romansse ja klaveriteoseid, sealhulgas prelüüd dodiees minoor, mis on üks tema tuntuimaid teoseid. Aastast 1893 töötas ta klaveriõpetajana Marinini tütarlaste koolis, 18971898 dirigendina Moskvas Savva Mamontovi eraooperis. Pärast Oktoobrirevolutsiooni Rahmaninov emigreerus USAsse. Loomingulise kriisi tõttu ei suutnud ta midagi kirjutada kuni 1926. aastani, mil valmis neljas kontsert ja järgmisel aastal "Neli vene laulu". Üldse kirjutas ta pärast 1917. aastat ainult 6 teost. Kuni surmani esines ta palju nii Ameerikas kui Euroopas, astudes üles pianisti ja dirigendina. Kontserttegevust jätkas ta peaaegu kuni oma surmani 1943. Sergei Rahmaninov suri vähki.
Samal ajal kasvas ka helilooja kuulsus ning ta kirjutas populaarseima Teise klaverikontserdi. Ta õppis selgeks klassikute teoseid ning esitas neid oma kontsertidel. Rahmaninovi aitas raskel ajal ooperidirektor Mamontov (vaata lisa 6), kes kutsus Sergei Rahmaninovi dirigendiks oma teatrisse. Dirigendiamet meeldis Rahmaninovile rohkem, kui elatise hankimine eratundide andmise teel. Nii saab 1898. aastal alguse dirigenditegevus veel üks Rahmaninovi universaalne muusikaande ilminguid. Mamontovi teatris laulis tol ajal Saljapin (vaata lisa 7). Siit sai alguse helilooja ja laulja sõprus, mis kestis kogu elu. Uue sajandi esimesed aastad toovad kaasa pingelise loomingutegevuse. Loomingu vool ei nõrgene järgneva 12 aasta vältel ning samasse aega kuuluvad ka kontserdreisid, mis tõid kaasa tuntuse tema pianismile. 1904. aastal saab Rahmaninov Suure Teatri dirigendiks, kuid juba sel ajal häirivad teda
Pere oli väga musikaalne ja 4 aastaselt hakkas ta klaverit õppima. Professionaalse muusikahariduse sai ta Moskva konservatooriumis, kus õppis esmalt klaverit ja hiljem ka kompositsiooni. Ta külastas sageli kontserte ning tutvus väljapaistvate Vene heliloojatega. Lõpetas konservatooriumi 1892 aastal kuldmedaliga ja tema diplomitööks sai ühevaatuseline ooper "Aleko", mis ka hiljem Suues Teatris lavastati. 1897 aastall kutsuti helilooja Mamontovi ooperiteatisse teiseks dirigendiks, kus ta omandas vilumuse sellelgi alal. 1904 1906 oli ta juba Moskva Suure Teatri dirigent, kus tema juhatada olid põhiliselt Vene ooperid. 20 saj esimesed 15 aastat olid Rahmaninovi loomingus kõige viljakamad, ta kirjutas sümfoonilist muusikat, oopereid, koorisuurvorme, romansse, palju kalverimuusikat. Ta tegutses aktiivselt ka pianistina nii kodumaal kui ka välismaal. 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooni puhkedes
annaabi.ee 
