Imetajad ehk mammaalid (Mammalia) on loomade klass keelikloomade hõimkonnast. Imetajate kehaehitus Väliselt on kõik imetajad eriilmelised. See tuleneb sellest, et imetajate elukeskkond on erakordselt mitmekesine, mis hõlmab maapinda, puude võra, pinnast, vett, õhku. Väga erinevad on ka keha mõõtmed, näiteks alates kääbus-ripskariliku 3,8 cm ja 1,5 grammi kuni sinivaalani, kes ulatub üle 30 meetri ja 150 tonnini. Katteelundkond Imetajate katteelundkond võtab vastu välisärritusi ja kaitseb organismi väliskeskkonna negatiivse mõjude eest. Nahk koosneb imetajatel, nagu ka selgroogsetel kahest kihis, välimisest marrasnahast ja sisemisest ehk pärisnahast. Nahk on kaetud karvadega. Karvad sisaldavad pigmenti, mis määravad ära välise värvuse. Pikemad ja tugevamad pealiskarvad kaitsevad nahka ja pehmemaid aluskarvu ehk villkarvu mis kaitsevad külma ja sooja eest. Nahas on palju näärmeid: higinääre, rasunääre, mille eritis hoiab karvad mä...
jalad“), toovad kaasa ka kiskjal sarnase evolutsiooni käigu, tühistades kokkuvõttes fitnessi tõusu. 6. Makroevolutsioon makroevolutsioon – liigist kõrgemate taksonite evolutsioon. makroevolutsioon on graduaalne, lihtsalt oluliselt pikemat aega kestev. makroevolutsioon on mikroevolutsiooni käigus toimunud muutuste akumuleerumise tulemus. nt liigi kujunemiseks läheb imetajatel ca 1MA; imetajate kujunemiseks reptiilidest läks ca 40MA (esimesed mammaalid 200MA sügavuses). homeootilised geenid – määravad kehakuju ning võivad potentsiaalselt olnud ka hüppeliste arengute tekitajaks rekapitulatsiooni prinsiip – fenomen, kus selgroogse organismi lootelises arengus peegelduvad fülogeneetilise eellase kujud (toimunud on terminaalne lisandus). pole tingimata reegliks. et mingi kõrgem takson saaks radieeruda, peab toimuma mingi teise (enne teda radieerunud) kõrgema taksoni allakäik – nt mammaalide kiire (ca
Austraalia, mis oli siiani olnud ühendatud Antarktikaga, hakkas liikuma põhja. Umbes 20 miljonit aastat tagasi eemaldus Araabia poolsaar Aafrikast ning avanes Punane meri. Paleogeenis jätkus imetajate kiire areng; ilmusid kiskjalised, kabjalised, vaalalised, loivalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised. Austraalias arenesid kukkurloomad. Selgrootute hulgas olid arvukaimad karbid, teod, nummuliidid, korallid, käsnad ja merisiilikud. Imetajad ehk mammaalid (Mammalia) on kõrgeima arenguastmega selgroogsed. Kõik imetajad toidavad oma poegi piimanäärmete nõrega - emapiimaga. Imetajad põlvnevad Permi ajastul elanud teriodontidest ehk loomahambulistest. Vanimate imetajate hulgiköbruliste (Multituberculata) kivistised on leitud Ülem-Triiase kihtidest (joonis 2). Esimesed imetajad olid väikesed, peamiselt putukatest toituvad ööloomad. Teod ehk kõhtjalgsed ehk gastropoodid (Gastropoda) on meres, magevees ja maismaal elavad
kontrollitavad. Kõrgemad taksonid tekivad, radieeruvad ja kaovad Pealkiri näikse viitavat sellele, et tegemist on mingi enam-vähem üldise seaduspärasusega. On küll, kuid ainult väga suure üldistuse tasemel. Kohe kui minna detailidesse, on erinevused väga suured. Võtame näiteks tuntud võrdluse mammaalide ja bivalvia vahel: teise ~ lineaarne liigirikkuse kasv läbi ca 500 miljoni aasta ja esimese kiire radieerumine vahest ca 20 MA jooksul (joonis). Eriti kui lisada, et mammaalid olid eelneva ca 130 MA jooksul olemas, kuid praktiliselt ei hargnenud. Mis põhjustab niisugusi erinevusi ? Mammaalide puhul vastatakse, et need olid dinosaurused, kes olid okupeerinud mammaalidele sobivad ökoloogilised nischid ja oli vaja viimaste kadumist, et saaks alata imetajate radiatsioon. Siit üldistus, milles on kindlasti suur tõetera - et mingi kõrgem takson saaks radieeruda, peab toimuma mingi teise, juba ammu enne radieerunud kõrgema taksoni allakäik. Kuid miks see nii toimub
annaabi.ee 
