võrgustikuna, mis läheb läbi terve sotsiaalse korpuse, kui negatiivse instantsina, mille funktsiooniks on ärakeelamine." (Krull 1996: 162). Foucault ütleb võimu kohta nii mõndagi olulist, ent antud tsitaat peaks piisavalt valgustama anarhistide tehtud liigseid lihtsustusi võimumõiste käsitlusel. See aga ei tee nende kriitikat vähem oluliseks. Anarhistid kummutavad kaks liberaalide teooriat valitsuse küsimusis: esiteks põhiseaduslike piirangute maksvus võimu kuritarvitamise ärahoidmiseks, teiseks ühiskondliku lepingu teooria. Konstitutsioone ja õigusi kehtestavat sama institutsioon, mille vastu need peaksid kaitset pakkuma, ja seetõttu on need suuresti illusoorsed. Lisada tuleks, et tänapäeval kiidab rahvas põhiseaduse heaks; see ei vähenda aga illusoorsust, kuna ettepaneku teeb ikkagi valitsev organ. Kurikuulus on Prantsusmaa president de Gaulle, kes oma arvamuse läbisurumiseks korraldas mitmeid
niipalju, kui see möödapääsmata oli ja häda seks sundis, selle mõtte ja lootusega, et see tunnustuse tarvidus värssi jälle kaob. Seks püüti ka kaasa mõjuda, harilikult kääriva meeleolu alalhoidmise ja passiivse vastupaneku abil, võimaluse järele aga ka, olukordi ära kasutades, aktiivselt välja astudes, mis mõnel pool vahel ka õnnestus, aga ainult ajutiseks. Alles viimase suure vabadusvõitluse järel hakkab lootus kustuma ja võõra valitsuse tunnustus ning maksvus kujuneb püsivaks. II. Ristiusu maksvus. Kuidas oli lugu ristiusu maksvusega ja tunnustusega eestlaste seas kõnesoleval ülemineku ajajärgul? Rahutegemistel kohustati eestlasi, pantvange andes ristiusu iket ja õiguslikku korda vastu võtma, ristiusu preestreid vastu võtma, neile lubades vabalt ristiusu talitusi toimetada. Neid kohustati ennast ristida laskma ja määratud maksusid maksma (v
saa midagi teada. Asjad on meile kättesaadavad vaid ilmingutena. (die Erscheinungen). Kuid siiski on üks piirang, millel on paratamatu ja üleüldine iseloom - nad on antud meile ruumis. Kõigil inimestel on ühesugune meelelisuse struktuur; kõigile inimestele (kuidas see on teiste elusolendite juures, seda me ei tea) on antud kõik ümbritsev ruumilises vormis. Selles mõttes võib Kant öelda: "Ruumil on empiiriline reaalsus", see tähendab, et sellel on objektiivne maksvus kõige suhtes, mis meile iial välise objektina ilmub. Kas asjad ise on ruumis - ei saa me teada. Sellepärast võib Kant jätkata - ilma et satuks vastuollu eelnevaga - "Ruumil on transtsendentaalne identiteet", see tähendab, ruum ei ole midagi, niipea kui me igasuguse kogemuse võimalikkuse tingimuse välistame. Ruum on meie väliste meelte puhas a priorne vaatlusvorm. b) AEG Nii nagu ruum on ka aeg meile a priori antud. Aeg on meie sisemise meele, meie
annaabi.ee 
