Kostüümi peeti keskajal inimese seisust näitavaks tunnuseks. Olid olemas omad ettekirjutused, kui kalleid riideid võisid inimesed osta, kes võisid kanda karusnahku ja kui pikad võisid olla kinganinad. Rangelt oli määratud ka riietus tsunfides, linnavalitsuse liikmetel, arstidel, juristidel jne. XIV sajandil jälgis Põhja- Saksamaa linnades raad karmilt, et iga naise riietus ja ehted vastaksid tema abikaasa varanduslikule seisundile, nagu see oli fikseeritud maksunimekirjas. Eri riietust kandsid keskajal ka narrid. Neid iselommustas teravatipuline müts, mille otsas oli luljused. Suur sakilise äärega krae, mille küljes rippusid samuti kuljused. Isiku päritolule ja positsioonile osutavate tunnuste hulgas olid tähtsal kohal ka tema vapp ja orden. Vapp oli kunagi olnud vajalik selleks, et lahinguväljal vaenlast eristada. Orden näitas kandja kuuluvust mõnda ilmalikku ordusse. Ordenid olid tavaliselt
mitmevärviline, müts teravatipuline, otsas olid kellukesed mis kõlisesid kui narr tantsis või tegi liigutusi. Meestel olid tavaliselt lühikesed juuksed, hiljem sai vaba mehe tunnuseks õlgadeni ulatuvad juuksed. 4 Keskaja naised Keskaja naiste riietus ja ehted sõltusid abikaasa varanduslikule seisule, nagu see oli fikseeriutud maksunimekirjas. Naised kandsid igapäevevaselt kleiti. Odavamad kleidid oli talupoegade naistel kodused kleidid mis olid valmistatud linast, villast või puuvillast. Nad olid enamasti beezid, pruunid või tumepruunid. Külmematel aegadel naised kantsid kleidi peal pealisrõivast ehk keepi, see oli eest lahtikäiv rõivanõeltega kinnitatav. Põhja- ja kesk- Euroopa kliimas pidi kandma keha ligi hoidvat riietust, et oleks soe. Lihtrahva seas oli populaarne kapuutsiga peleriin.
Kostüümi peeti keskajal inimese seisust näitavaks tunnuseks. Olid olemas omad ettekirjutuse, kui kallis riideid võisid inimesed osta, kes võisid kanda karusnahku ja kui pikad võisid olla kinganinad. Rangelt oli määratud ka riietus tsunftides, linnavalitsuse liikmetel, arstidel juristidel jne. XIV sajandil jälgis Põhja- Saksamaa linnades raad karmilt, et iga naise riietus ja ehted vastaksid tema abikaasa varanduslikule seisundile, nagu see oli fikseeritud maksunimekirjas. Eririietust kandsid keskajal ka narrid. Neid iseloomustas teravatipuline müts, mille otsas oli kuljuseid. Suur sakilise äärega krae, mille küljes rippusid samuti kuljused. Isiku päritolule ja positsioonile osutavate tunnuste hulgas olid tähtsal kohal ka tema vapp ja orden. Vapp oli kunagi olnud vajalik selleks, et lahinguväljal vaenlast eristada. Orden näitas kandja kuuluvust mõnda ilmalikku ordusse. Ordenid olid tavaliselt
..; Taani kuningad andsid oma riigi linnadele Lübecki õiguse - nt Tallinnas, nagu Tallinnas anti õigus ka Rakverele ja Narvale. Sellise skeemiga loodi side linnade vahel - Narva rae peale kaevati Tallinnasse, Tallinna rae peale Lübeckisse. See, mida me keskaegsest Narvast teame, on pärit Tallinnast. Nende õigusideestik ei olnud väga erinev. 1517 kirjutatakse, et Narvas ei ole 20 sakslast. 1530 kirjutatakse, et Narvas elab 30 sakslast ja 150 mittesaksast - u 600 elanikku. Maksunimekirjas oli ainult kodanikud. Perekonda arvutatakse tavaliselt 5 inimesega. 13. ja 14. sajandil on olnud Tartus, Riias olemas teateid Venemaalt tulnud käsitöölistest. 15.-16. sajandilt on teada Venemaalt lihtrahva sisserännet. Võib oletada, et 13.-14. sajandil nt arvukalt Riiga asunud Vene kaupmehed assimileerusid. Linnaelu oli ülesaehitatud korporatiivselt - et linnaelanik saaks linnaasjades kaasa rääkida, pidi ta kuuluma gildi, tsunfti või vennaskonda, mis oli katoliiklikud kogukonnad.
annaabi.ee 
