kontrollimudel. Viimane tõstab veidi latti, lubades tunnistada mitterakendatavaks meetme, mille puhul õiguskaitse ei olnud „ilmselt“ samaväärne. See kriteerium sarnaneb Virginia resolutsioonis sõnasta- tud reegliga, mis nõudis sekkumiseks „tahtlikku, käegakatsutavat ja ohtlikku“ pädevuste ületamist. Esmapilgul on raske näha, miks niisugune reegel ei võiks kujuneda Euroopa Liidu liikmesriikide seas üldiseks maksiimiks. Pole mingit põhjust arvata, et liit ei elaks üle mõnda korralekutsuvat kohtuotsust. Virginia resolutsioonis väljendatud seisukohtadega on tagantjärele seda lihtsam nõus olla, et toona vaidlustatud föderaalseadused on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse tänase tõlgenduse mõõdupuuga hinnates lepitamatus vastuolus põhiseaduse esimese parandusega. Ometi ei saa mööda tõsiasjast, et
Maksiim ja seadus. Küsimus, kas üksnes mõistus võib meie tahet määratleda, peab saama lahendatud samal viisil kui "Puhta mõistuse kriitikas" küsimus: "Kuidas on sünteetilised otsused a priori võimalikud!" Vastuse saame mõistuse võime kriitilise uurimise abil. Antud juhul seega praktilise mõistuse kriitilise uurimise tulemusena. See uurimus näitab kõigepealt, et meie mõistuses on terve rida kõige erinevamaid põhimõtteid, mis on suunatud tahte määramisele. Maksiimiks nimetab Kant põhilauset, mis oleks maksev iga üksiku inimese tegutsemise kohta. Kui ma otsustan, et ma enam ei suitseta, siis puudutab see vaid mind; kas teised suitsetavad või mitte ei mängi mingit rolli. Vastandina maksiimile nimetab Kant praktilist seadust põhimõtteks, mis peaks iga inimese tahet määratlema. Hüpoteetiline ja kategooriline imperatiiv. Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom. Nad ütlevad: Nii see on. Praktilise mõistuse seadused on nõudva ehk
püsivamalt me nende peale mõtleme: tähistaevas meie kohal ja moraaliseadus meie sees" Kanti eetika püüab kompromissitult leida ühtainsat ülimat moraaliprintsiipi, millel oleks ka mõistuslik autoriteet, mis pigem juhiks kirgesid kui järgiks neid ning oleks siduv kõikidele mõistusolenditele. Iga inimtegu lähtub mõnest subjektiivsest printsiibist ehk maksiimist ning inimese moraalse väärtuse määrab täielikult see, kas tema tegevuse maksiimiks on austus moraaliseaduste vastu ehk kohus kuuletuda kategoorilisele imperatiivile ([lihtne rahvatarkusest lähtuv reegel] K-l subj. printsiip, millest iga tegu lähtub või millega kooskõlas see sooritatakse). Selliselt Kant võrdsustab inimese kogu moraalse väärtuse teatud liiki kohusetundlikkusega. Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad
annaabi.ee 
