Kandatke valkude Ag segu ja elektrivoolu toimel liiguvad valgud pH gradiendi kohani, kus nende pI võrdub vastava pHga geelis. Valgud jagunevad pI alusel vööditeks. Saab ka leida tundmatu valgu pI. 14.Vereplasma albumiini ja globuliinide biofuktsioon Puhrifunktsioon- amfolüütid(pH säälitamine) Transport- hidrofiilsedd ja lipidofiilsed Kolloidosmootne rõhku säilitamine Kaitsegunktsioon (nt immuuglobuliinid) Ensümaatiline roll( reniin) Proteaaside inhibeerimine(a2-makroglobuliin) Antioksüdatiivne roll( albumiin) 15.ELISA Ak määramine seotud ensüümaktiivsuse kaudu. Põhivariant on topeltantikehade meetod. Nt kui on vaja teatud hormooni olemasolu rasefa uriinis. Võtakse plaadi, kus in testitavale hormoonile Ak, mõni tilk uriini. Peaks tekkima Ag-Ak reaktsioon. Nüüd lisatakse testitavale hormoonile spetsiifilised Ak, mille küljes on mingi ensüüm. Peale inkubeerimist ja pesemist lisatakse selle ensüümi
· ATP hüdrolüütilise lõhustumise energiamuudu arvel eemaldab Ca-pump sarkoplasmast kaltsiumiioone (vastu kontsentratsioonigradienti) 6. Vereplasma valgud Vereplasma proteinogramm elektroforeesi abil eraldatud valgud. Jaotus: · albumiinid · globuliinid ( 1, 2, , ) Vereseerumis: Prealbumiin Albumiin 1-globuliinid (nt. 1-antiproteaas, 1-happeline glükoproteiin, -lipoproteiin) 2-globuliinid (nt. 2-makroglobuliin, haptoglobuliin, tseruloplasmiin, CRP) -globuliinid (nt. transferriin, C3-komplementfaktor, -lipoproteiin) -globuliinid (nt. IgG, IgA, IgM, IgD, IgE) ( vereplasmas oleks ka fibrinogeen) Veres on albumiine rohkem. Väga kiiresti metaboliseeruvad valgud. Verevalkude järgi saab leida, mis organite funktsioonid on nõrgenenud või häirunud. Valgu koefitsient albumiinide ja globuliinide suhe (1,5-2,5) Valgufraktsioonide väärtused seerumis Prealbumiin: 0,1-0,42 g/l Albumiin: 34-50 g/l
proteaasidena ehk hüdrolüüsivad valke, ja selle kaudu aktiveeruvad teised süsteemi valgud. Veresoonte kahjustamisel verehüübimisfaktorid aktiveeritakse ja moodustatske punane tromb, mis ajutiselt kõrvaldab sooneseina defekti. Hüübimine käivitatakse välimise X faktori mehhanismi aktiveerumisel. Hüübimise regulatsioon: (L, lk 37) 1. Seriinproteaaside inhibiitorid (antitrombiin III) Antitrombiin III, koefaktori raja inhibiitor (TFPI), alfa2-makroglobuliin, C1 inhibiitor jt. Antitrombiin pärsib peamiselt X, kuid ka VII, IX, XI, XII aktiveeritud faktorit Hepariin ja teised glükoosaminoglükaanid suurendavad antitrombiini aktiivsust 1000 korda 2. Trombiini poolt aktiveeritud proteiin C Trombomoduliin, proteiin C ja proteiin S moodustavad olulise hüübimisevastase süsteemi Trombomoduliin moodustab kompleksi trombiiniga, mis ei
Ag kontsentratsioon suhteliselt kõrge. Latentne faas 5-10 päeva. Ak isotüüp – IgM. Ak afiinsus ja spetsiifilisus madalad. Teisene immuunvastus: Ag esitlevad peamiselt B-rakud. Ag kontsentratsioon madal. Latentne faas 2-5 päeva. Ak isotüübid – IgG, IgA koeiseärasused. Ak afiinsus ja spetsiifilisus kõrged. Ak kontsentratsioon kõrgem. Oluline roll märklaudrakkudel. IgM iseloomustus: suur valk (makroglobuliin), mis koosneb viiest identsest monomeersest alaühikust ja neid koos hoidvast väikesest proteiinist (J ahel). Alaühikutel on madal afiinsus antigeeni suhtes aga tema pentameerne struktuur annab molekulile väga hea antigeeni sidumise võime. Ekspresseeritakse enamuste B-lümfotsüütide pinnal. IgG: neli alaklassi, kõik monomeersed. IgA: eksisteerib nii monomeerne kui ka dimeerne vorm (kaks monomeeri mida hoiab koos J ahel). Kõigil
annaabi.ee 
