Juba kolmat õhtut valgma pardal käin: ikka ma ei raatsind, kas siis täna täin? Haarvamalt kui seni lookleb lainte kään. Kaugemal kui seni seisatama jään. Küllap sinu poole kisub vete kiim. Suru suu mu rinda: soojalt voolab piim. Ära, ära pelga nõnda, sule laug: alles kaugel lukmeid lõgistamas haug Kuutõbine Kuu nüüd kõike vahastand: kuldab riismeid, vana kolu, räpast, sapist meeleolu, kõik mu mured lahastand. Päeval ramb ma, jõuetu, majatu ja õuetu. Nüüd ma lendan, üle linna otse õnne tõstan rinna; asjata ma ahastand. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, podiseb vaid tasakesi. Nüüd kõik tuuled mulle päri! Jätsin koitand sängirahked, majalised kurilahked, jätsin naise, jätsin nime. Nüüd ma, nüüd ma leian ime: öö ees - avar ulgumeri! Abja Gümnaasium, Birgit Karu, 11.klass
Kuutõbine kaldal vahuline paist? Kuu nüüd kõike vahastand: Otsin oma kirel' ust. kuldab riismeid, vana kolu, Maha kõik, mis lõtv ja lame! räpast, sapist meeleolu, Tiibadest saand takust hame, kõik mu mured lahastand. kuigi homme kannatame, Päeval ramb ma, jõuetu, täna lennata on lust! majatu ja õuetu. Uuria naine! Uuria naine! Nüüd ma lendan, üle linna Sa mu pääs ja sa mu paine. otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi, nõnda võtan võimust sust. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, Kõrgemalle! Värsket tuult! podiseb vaid tasakesi. Nagu orav-karuslind: Nüüd kõik tuuled mulle päri
pärineb 5. sajandist e.Kr. Retoorika esimene klassik on Aristoteles (384322 e.Kr). Antiikretoorikas peeti kõneosavuse eeldusteks kaasasündinud talenti, eeskujude järeleaimamisel põhinevat kõneõpetust, pidevat harjutamist ja kogemusi. Vt ka kõne. retooriline küsimus stilistiline kujund, küsilause vormis väide, mis ei vaja vastust.Näide: Vaene laps Oh mina mannetu, oh mina õnnetu: kuhu ma lä'en? Võõras ei võta mind, tuttav ei taha mind: kuhu ma jään? Oh mina majatu, rahu ja rajatu: kuhu ma jään? Kohus ei kaitse mind, talud ei toida mind: kuhu ma lä'en? Oh mina isatu, oh mina ematu: kuhu ma lä'en? Armu ei ole mul, aitajat pole mul: kuhu ma jään? (Jaan Bergmann.) retsensent arvustaja; arvustuse ehk retsensiooni autor. retsensioon vt arvustus. retseptsioon teose vastuvõtt lugejate poolt. riim häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab
annaabi.ee 
