(lk104, joonis 41) 5 *Christalleri keskuskohtade teooria mudel on lähtekohtadest sõltumata siiski üks tähtsamaid, mida on 20.sajandil kasutatud. Biheiviorism ja linnageograafia (lk 109-116) 1960ndatel hakkasid linnageograafias arenema vastukaaluks positivismile biheiviorism ja humanism. Mõlemal lähenemisviisil on sarnane eesmärk : arvestada inimeste väärusi, käitumist ja otsustamist laiemalt kui linnaökoloogias ja varajastes majandusteooriates. Muus osas aga erinevad nende lähenemisviisid suuresti. Kui biheiviorism oli põhimõttelisel veel seotud positivismiga, olid humanistid positivismi suhtes väga kriitilised. Biheivorism on teaduslik lähenemisviis, mis keskendub inimese käitumise uurimisele. Biheivorisitid väidavad, et inimeste otsustamisprotsessid ja tegevus on seotud lähiümbrusega. Biheivorismist mõjutatud linnageograafid kritiseerisid majanduse aspektide ületähtsustamist inimeste käitumise seletamisel
1.10. Majanduse põhireeglid ning nendega seotud mõisted Enne mikroökonoomika teooriatega tutvumist on kasulik olla teadlik majanduse neljast peamisest reeglist, mis kehtivad peaaegu alati. Siinkohal on oluline ka märkida, et iga inimene puutub oma elus nende reeglitega kokku iga päev ja seda mitmeid-mitmeid kordi, ilma et seda enesele teadvustakski. Allpool tutvustatakse ka mõningaid majandusteooriates laialt kasutatavaid mõisteid/käsitlusi, mis kirjeldatavate reeglitega hästi haakuvad. Ø Ressursside piiratus Seda reeglit juba eespool käsitleti. Sisuliselt väidab see reegel, et inimeste soovid on mõõtmatult suuremad kui on ressursid nende soovide rahuldamiseks. Kui keegi tabab end mõttelt, et ta peab millestki loobuma, on ta enesele teadmata tunda saanud selle reegli mõju
Kuid need edusammud tulenesid uutest tööriistadest, uutest meetoditest, uuest tehnoloogiast; need edusammud tehti valdkonnas, mida majandusteadlane nimetab kapitaliks. Läbi aegade on aga vähe edusamme tehtud valdkonnas, mida majandusteadlane nimetab tööks, ehk siis töötaja produktiivsuseks. Läbi aegade peeti iseene-sestmõistetavaks, et töölised suutsid toodangut suurendada ainult rohkem või kauem töötades. Enamikus kaasaegsetes majandusteooriates ei ole produk-tiivsusteooria oluline osa, vaid ikkagi kõrvaline faktor. Kümne aasta jooksul pärast seda, kui Taylor oli esimesena vaadelnud ja uurinud töötamist, algas füüsilise töö tegija produktiiv-suse enneolematu tõus. Sellest ajast peale on see pidevalt tõusnud, kasvades keskmiselt 3,5 protsenti aastas. See tähendab, et alates Taylori aegadest on produktiivsus kasvanud viiekümnekordselt. Sellel saavutusel põhinevad kõik 20
annaabi.ee 
