ee/index.aspx? id=360385. 2/10/2010 10:08 PM) . Nero pidas end andekaks muusikuks ja poeediks. Näiteks kui ta teatris esines, suleti uksed, et keegi ei saaks keisri esinemise ajal saalist lahkuda. Täpselt samamoodi käituti ka pöörleva saali ustega saalist ei tohtinud keegi lahkuda Nero loata. . Ajaloolaste väitel oli tegemist Euroopa suurima valitsejale mõeldud linnaresidentsiga. Vanarooma ajaloolased on kirjeldanud, et pöörlevas saalis toimunud pidusöökidel maiustasid kutsutud külalised paabulinnu- ja luigelihaga, delikatesside hulka kuulusid ka täidetud seaemakad. Et maos uutele roogadele ruumi teha, kutsuti orgiate ajal sageli kunstlikult esile oksendamist juba söödud toit oksendati spetsiaalselt selleks mõeldud suurtesse anumatesse. Kuid pöörleva saali peod ei kestnud kuigi kaua: mõni aeg pärast selle valmimist puhkes Roomas ülestõus ja Nero oli sunnitud enesetapu sooritama. Palee aga laastati ja rüüstati ning
tõendid, sest nende mumifitseeritud kehad säilitati suures Päikesetemplis Cuzcos, mida on eelnevalt juba kirjeldatud. Seal said nad sama igapäevast hoolitsust kui siis, kui nad veel elasid. Nende laamade ja orjade karjad usuti veel neile monarhidele kuuluvat ning toit ja jook asetati nende ette kindlaksmääratud perioodidel. Nende jaoks tehti riideid, mida kanti ringi palankiinides, nagu need oleksid päevased harjutused. Iga monarhi järglased maiustasid kindlaksmääratud perioodidel oma esivanema eramaaomandi toodanguga ning selle monarhi muumia asetati einelaudade keskele ning seda koheldi kui peakülalist. Esimesed inkad Pärast Manco Ccapac'i ning tema otsest järeltulijat Sinchi Roca't (Tark Pealik) tuleb järjekorras kolmandana Lloque Yupanqui. Ta suri, kui tema poeg oli alles lapseeas. Vähe on teada Mayta Ccapac'ist, kes hakkas valitsema alaealisena. Talle järgnes Ccapac Yupanqui,
Kanepiseemnetest valmistatud toite peeti maitsvaks ja toitvaks. [] 12 Loodusest korjatud taimed olid toidus kõrvalisel kohal. Kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, naadilehti, maltsa, põldosja, eospesadega võsusid või hapuoblikad. Lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ning maiustasid lepa- ja kasemähiga. Marju söödi ka kohe kohapeal, ainult jõhvikaid jäeti ka talveks. Seeni korjati ja söödi palju. Seened kupatati, pigistati pressi all kuivaks ja soolati sisse. Seda sai süüa leiva kõrvale või lisada supile, pudrule. Lääne-Eestis seeni ei söödud. [] Kalatoidud Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid,
Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Lapsed maiustasid kevaditi lepamähaga koorealuse punaka kihiga, mida näriti kooritud okstelt ja mis parkis närija käed, suu ja keele korralikult punakaks. Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele. Lepavihtasid valmistati lammastele ja kitsedele talviseks lisasöödaks, noorte kuni 10 aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi
annaabi.ee 
