mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise tööaega kokku ja kõva leiba söödi ka vähem. Leivapätsid tehti ümmargused ja suured ning need kaalusid tol ajal enamasti 612 kg. Sajandi lõpu poole küpsetati taluperes tavaliselt üks kord nädalas, valdavalt laupäeval 610 leiba korraga. Pätsid olid väiksemad ja ovaalse
pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise tööaega kokku ja kõva leiba söödi ka vähem. Leivapätsid tehti ümmargused ja suured ning need kaalusid tol ajal enamasti 612 kg. Sajandi lõpu poole küpsetati taluperes tavaliselt üks kord nädalas, valdavalt laupäeval 610 leiba korraga. Pätsid olid väiksemad ja ovaalse
[] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [] Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid. Tangupudrule pekitükke, rasva, piima, herneid, ube, kapsaid jm. Jämedast odra-, harvem kera- või rukkijahust keedeti veega paksemat putru või vedelamat körti. [] Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu-, harvemini jahuvorstid. 19. sajandil söödi
annaabi.ee 
