olla lihtsalt silmailuks. Uurimustöös selgitan ürgaja- ja tänapäeva kunsti sarnasusi ja kuidas on kasutatud koopamaale ja ürgajale omaseid kaunistusi erinevates valdkondades. Tuleb ka jutuks kunsti mõjutav inimeste areng. Koopamaalid Enamus leitud koopamaalingutest on jahipidamistest ja jahiloomadest, kuna nende kogu elu sõltus eelkõige jahipidamisest, ürgaja kunstnikud tundsid loomi suurepäraselt, õrna ja paindliku joonega anti edasi loomade liigutusi ja poose, kasutati ka maitsekaid värvitoone: must, punane, valge ja kollane. Värve saadi looduslikest värvimuldadest, mis segati vee, loomarasva või taimeõliga. Vähe on inimeste kujutisi, kuid need vähesed, mis on avastatud, rõhutavad eelkõige sootunnuseid näiteks: Willendorfi Veenus. Arvatakse, et tolleaegsed inimesed ei osanud ennast ega teisi jälgida, kuna kogu nende aeg kulus võitluseks nälja, külma ning kinkjate vastu, rasketes tingimustes. Willendorfi Veenus . Vanem Kiviaeg, 30000- 18000 e.m.a.
sai ta avalikustada "Petsorini päeviku". Verner oli Petsorini hea tuttav. Just tuttav mitte sõber, sest Petsorini arvates kahest sõbrast on üks alati teise ori. Verner mõistis Petsorinit kõige paremini võrreldes ülejäänud tegelastega. 4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus Verner on vene arst, kes töötab tervisvetel. Ta on kõhn ja nõrga kehaehitusega ning ta üks jalg on teisest lühem. Tal on tohutu pea ning ta juuksed on lühikeseks lõigatud. Ta kannab maitsekaid ja korralikke riideid. Tavaliselt ta naeris oma patsientide üle kuid ta oli suuteline ka kaastundeks. Üks kord ta nuttis sureva soldati juures. Tal on terav keel, temaga vaidlusesse astudes võis inimese maine hullult kahjustada saada. Petsorin arvab, et Verner on skeptik, materialist ja et ta käitub ning räägib poeetiliselt. Ta on materialist, sest ta hoolib ainult oma kasust. Ta osutaks teene enne vaenlasele kui sõbrale, sest see tähendaks heateo müümist
Ta oli Taani silmapaistev kriitik ja kaaluka ajakirja toimetaja. Tema ilukirjanduslik looming oli suuremalt jaolt uudne kuid ühtlasi ka ajakajaline. Ta oli prantsuse moodsa kunsti tundja ja austaja ning teda veetlesid Prantsusmaal populaarsed vodevillid- kaasaja-ainesed, kergel käel karaktiseeritud tegelaskujudega laulumängud, milles laul vaheldub dialoogiga. Nii üritas ta vodevilli ülekandmist ka Taani pinnale. Ta lõi alates aastast 1825 vodevilli alal rea kõigiti õnnestunud, maitsekaid taani algupärandeid: ,,Kuningas Saalomon ja kübarsepp Jörgen", ,,Aprillinarr", ,,Lahutamatud", ,,Ei" jt. Ta saavutas ennenähtamatu elavuse Taani teatrielus, tükid omandasid säärase populaarsuse. Vodevill pidi tema selgituste järgi olema ooperi ja komöödia (kahe tunnustatud liigi) kokkusulatis ja omama erilisi reegleid. Heibergi formaalne esteetikasuund kaitses vormi sisu ees. Peale vodevillide on Heiberg kirjutanud mõned rahvalauludega ehitud, hästiõnnestunud
annaabi.ee 
