Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha; järelejääjad paindusid veel raskema ikke alla. Kõige kauem võitlesid saarlased aga neidki võideti. Sepp Villul oli küll priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget ei saanud näha. Sepal oli vilets elu, talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud ära. Veel mitu ja mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati kord nädalas lossis ja alati päris kas vang Villu on veel elus. Ühel päeval öeldi aga et Villu on surnud. Mai puhkes nutma. Ta palus, et kas ta saaks vangi keha endale võtta. Kodu poole teel olles mõtles ta, et tegelikult ta siiski väga väga armastas Villut aga ta ei tahtnud, et Villu oma eluga riskiks tema pärast.
lõigati pea otsast. Nüüd toodi välja kambrist Krõõt, ühe ree kottide suud seoti lahti, Krõõda imestuseks aga ei olnud seal Priidut. Selgus, et Priidul oli juba enne ühe sulase poolt pea maha raiutud, kõik oli ta enese ema süü. Eestlaste suur mäss lõppes õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha. Sepp Villu oli igavene vang, kes enam päevavalgust ei näinud. Veel mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati kord nädalas lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud kunagi küsida kas Villu ikka elab. Kümme aastat vastati talle, et jah vang on veel elus. Aga ühel päeval vastati talle, et Villu on surnud. Mai puhkes nutma ja nõudis Villu surnukeha omale. Selleaegne komtuur, kes oli juba kolmas peale surnud Heriket oli hea südamega ja andis Villu surnukeha lahkelt Maiele
Sepp Villu unustas taevatähtede hiilguse, lillede lõhna ja lindude laulu; tema rahvas on terve oma ajaloo ara unustanud. Sepal oli visa elu. Talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud nälga. Ta hingas iga päev lämmatavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid tuimaksi kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski. Veel mitu ja mitu aastat pärast Suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati, iga nädalas korra lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka 227 vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks. Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas surnud vangi keha endale paluma
annaabi.ee 
