saanud hüüdnime Mother of Presidents 'presidentide ema' ja Mother of Statesmen 'riigimeeste ema'. Moto: Sic semper tyrannis 'Nii juhtub türannidega alati'. Laul: ''Carry Me Back To Old Virginia'' (''Kanna mind tagasi vanase Virginiasse''; 1940). Osariigiks saamise aeg: 25. juuni 1788 (10.osariik). Lipp: Lehvival sinisel lipukangal osariigi vapp. Pitsat (vapp): Aversil: tupes mõõga ja odaga rooma jumalanna Voorus seisab mahapaisatud türanni kehal, sümboliseerides sellega ahelaist vabanemist ja priiust, paremal türanni peast äravõetud kroon. All osariigi moto, üleval sõna VIRGINIA, kõike ümbritseb viinapuuokstest pärg. Reversil: rooma jumalannad Vabaddus, Igavik ja Viljakus ning sõna PERSEVERANDO 'püsivalt'. Lind: kardinal (Cardinals cardinalis; 1950). Lill: kontpuu valge õis (1918). Koer: ameerika rebasekoer (1966) Puu: ameerika õiskontpuu (Cornus florida; 1956). Jook: piim (1982)
ning sagedase tööde tagasilükkamise kirikuisade poolt. Caravaggio lisas usulistele teemadele (Peetruse kannatusloole; Pauluse pöördumisele) veenvust ja jõudu, esitades lugusid kaasaegses keeles ja igapäevaste detailidega. Pauluse pöördumine on Caravaggio maal, kus ta kujutab Paulust selili, mahapaisatuna hobuse jalge ja justkui jumala palge ette. Kuigi kuskil pole näha ei ingleid ega Jumalakoori fanfaare, vaid hoopis vana tallipoiss vana hobusega, kannab mahapaisatud keha endas nii tohutut energiat, et vaatajal ei teki kahtlustki hetke olulisuses. Inimesed tema maalidel on juhuslikes poosides, mõnikord isegi seljaga vaataja poole, pildi kompa avaneb sageli väljapoole, teisisõnu pole harmooniline ega tasakaalus. Caravaggio kasutab uudse asjana figuuride lühendamist, inimeste käed sirutuvad pildist välja, vaataja poole, tekitades väga ruumilise efekti. Caravaggio töid iseloomustab veel ülalt langev valgus(nn
tahtis d'Artagnani juurde tagasi tulla. Teel sattus ta aga Athose peale, kes vahepeal oli hinge tõmmanud hetke jooksul, mis d'Artag-nan talle oli võimaldanud. Athos tahtis uuesti võitlust alustada, kartes, et muidu d'Artagnan tapab ise ta vastase. D'Artagnan sai aru, et kui ta nüüd vahele segaks, oleks see karuteene Athosele. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud. Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu paluma. Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicaraflt võitluse ajal kellaaega ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend oli sattunud Navarra rügemendis. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnutena. Siiski oli vaja lõpetada. Iga hetk võis saabuda patrull ja kinni võtta kõik võitlejad, nii